Autor: Rivo Sarapik • 15. juuni 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kohtupraktika alusel on liisinguandjale tagastatud vara müügiga seotud risk jagatud risk ning liisinguvõtja ei pea kogu hinnavahet kinni maksma. Üllatuslike nõuete vältimiseks tasub siiski jälgida müügiportaalides juba tagastatud vara müügihinda.

Varem lähtus liisinguandja müügihinna määramisel oma hinnangust ja nõudis tekkinud vahe tasumist liisinguvõtjalt.

Kui näiteks sõiduauto väärtuses 100 000 krooni müüdi 35 000 krooniga, siis kogu vahe pidi hüvitama liisinguvõtja. Sellise võimaluse olid Eesti suurimad liisinguandjad näinud ette lepingu tüüptingimustes. Kogu vara väärtuse vähenemise riski kandis liisinguvõtja. Võlaõigusseaduse paragrahv 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja selle finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega.

Seaduse kohaselt tuleb tagastatud vara jääkmaksumuse hindamisel arvestada vara tegeliku väärtusega tagastamise hetkel.

Siinjuures on oluline üks riigikohtu lahend, mis pärineb 2006. aasta aprillist. See selgitab, et tühine on lepingutingimus, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi.

Sisuliselt ütles riigikohus, et võlaõigusseaduse järgi ei ole oluline liisingueseme müügihind, vaid selle tegelik väärtus. Seda seisukohta on riigikohus kinnitanud ka hiljem. Oluline on, et vara tegelikuks väärtuseks tuleb lugeda turuväärtust selle tagastamise ajal, ehk praegu tuleks arvestada ka langenud turuhinnaga.

Liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Riigikohtu selgituste kohaselt võib lähtuda ka liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt turuhinnast. Kohus pidas mõistlikuks hinnaerinevuseks kuni 10 protsenti. Praktikas tuleb aga ette olukordi, kus näiteks auto müügiprotsess venib aastatesse ning hind kukub rohkem.

Kirjeldatud kohtupraktika alusel peaks liisinguandja olema motiveeritud liisingueseme kiirest ja tegeliku hinnaga võõrandamisest, vastasel juhul kannab ka tema varalist kahju.

Urmas Kõrgesaar, Advokaadibüroo Aivar Pilv vandeadvokaat ja partner

Karin Ploom, Advokaadibüroo Aivar Pilv jurist