Autor: Mariliis Pinn • 3. aprill 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Muinasjutt Rebase Lennukompanii

Siis, kui kaugel Austraalia taga veel inimolenditel teada oli, et seal asub üks suur ja võimas inimeste sarnaste loomade asundus, hakkas seal ka jõudsalt arenema igasugune tehnika, käsitöö, poliitika jt. suunad.

Sel kuldsel aal sai kuningaks olema lõvi Daniros kui leiutajateküla suurim leiutaja, koer Faister, oli oma leiutamistega täiesti tipus. Ta leiutas näiteks muruniiduki, mis suutis ennast ise käima panna ja ise niitma hakata, või siis jalgratta, mis tekitas elektrit, kui sellega sõitsid ja palju muidki asju.

Nüüd oli tal täielik mõttepuudus. Millestki polnud puudus ja seega polnud ju ka

arusaadavalt midagi leiutada. Oli päev, kui siras taevas kuldne päikeseratas ning päikesekiirte valge helk sillerdas lainetaval veepinnal, kui suurel leiutajal oli plaanis minna oma tädipoja juurde.

Selleks reisiks kasutas ta oma enese tarbeks valmistatud paati, mis liikus siis, kui väntasid ning seega paadi labad pöörelema panid. Selle paadi meist mudelit ta ka ehitas, kuninga tungival palvel talle enesele. Selle tellimuse eest pidi ta saama autokastitäie värskeid tammelaudu ja kasti kartuleid ja

porgandeid, sinna lisaks veel naelu ja haamri, sest kuninga arvates ei saa leiutada, kui pole selleks vastavaid vahendeid.

Niisiis väntas Faister oma kuulsa paadiga lähedal asuvale saarele, kus tema tädipoeg ka elas. Ta polnud kunagi oma tädipojal seal külas käinud, seega pidi ta siis aadressi hakkama möödakäijatelt küsima. Paljudel polnud isegi aimu ega teadnudki sellisest inimesest nagu “tema tädipoeg``.

Ta torises omaette: “No on ikka lugu! Kuidas siis keegi ei tea, kus elab minu tädipoeg? Ma peaks siis seks puhuks midagi leiutama!``

Korra oli ta oma sugulast näinud ning nüüdki ta siis sammus pikkade sammudega mööda munakivisillutisega tänavat tema poole. Ta oli noor, 5-aastane krants, kikkis kõrvade ja lokkis karvaga.

“Ohoo! Keda ma siin nüüd siis näen? Kuulsat leiutajateküla Faisterit, minu armsat sugulast!`` ,rõõmustas vennapoeg, keda kutsuti Jarstoniks ,”millega sa tulid? Oma kuulsa paadiga? Ma tahaks sinu seda paati nüüd küll näha! Olen ju ikkagi juulus rännumees ja maailmas palju näinud!``

Faister vastas: ”Jah, rõõm sind näha, üle pika aja! No sa siin muudkui jutustad, et rändad ringi laias maalimas, räägi siis nüüd mulle ka, mida huvitavat näinud…``

Jarston hakkas siis rõõmsalt pajatama kõikidest oma sekilustest, mis Faisterile küll eriti huvi ei pakkunud, sest ta polnud veel rääkinud kordagi oma reisist kaugele kaugele kesk Ameerikasse, kus elasid Inimesed. Lõpuks ta ka sinna jõudis: “Ja tead, kord mul siis sattus rada jalge alla, mis viis mind üht otsapidi Ameerikasse ja teist pidi suurde Venemaale. Oi, kus seal ka näha oli: mingid rauast linnud lendasid taevas ja tegid väga valju mürinat, et pea hakkaks valutama. Nende hõbevalged suled helisid päikesevalguses nii,

nagu oleksid taevas vanajumala enda piksenooled välkunud. Tõmmati mind siis niukse kiiruga mingi raja pealt ära, et piss lõi püksi. Sain veel kähku kähku sealt tulema, kuid õnnetuseks nii õnnetult, et keegi onu mind oma rihmapidi sinna linnu sisse tõmbas. Olin nii hämmeldunud, et ei osanud muud teha, kui ainult vagusi reas olevate pinkide all lamada. Põrand mürises ja kõikasjad undasid, niiet pidin magama jääma. Ja siis ma järsku olingi linnust väljas ja rihma otsas, vaatamas punaseid müüre. Teadsin kohe, et olen Kremlis. Tead sa, mis see suur lind tegelikult oli?``

“Ei tea, aga see asi huvitab mind ennastki. Kuule, suur tänu, et saime kohtuda. Pean nüüd lippama, et oma uut leiutise mõtet hakata realiseerima! Nägudeni!`` rõõmustas Faister oma uue, hiilgava mõtte üle.

No eks see Jarston mõistis siis isegi, mis mõte sel Faisteril siis tuli: hakata ka siis seda rauast lindu ehitama. Läks mööda kuu või paar, kui kõik elanikud said jälle kuulma kuulsast leiutajast Faiserist, kel oma uues, suuremas laos oli valmimas päris uhke ehitis: täpselt seesama monstrum, mida kirjeldas tema kõva rännumees Jarston, kui ta Ameerikas viibis.

Ja sellest ajast, kui Faister oma leiutusega tegelema hakkas, pidi ta ka sellele rakendust leidma. Vajas ta siis head ja võimekat ärimeest, kes selle asjaga tegeleda sai. Selleks osutus siis, üpris jõukas, lühikarvaline rebane Habrem, kes oli endale nime teinud üpris väikese autotehase juhina. Nüüd pakkus Faister talle lennukompanii mõtte. Seletas, milles seisneb lennuki töö

mõte, kuidas see töötab ja kuidas juhtida, müüs siis lennuki omanikuõiguse ärimehele ning selle väga ajaliku tehinguga oligi pandud alus uuele firmale, mis hakkas, esialgu ühe, seejärel kahe, siis kolme ning lõpuks seitsme lennukiga vedama reisiaid pikkade maade taha, oma suvekodudesse.

Lennukite ehitamisega sai Faister väga rikkaks meheks ning Jarston, kes oli üllatunud, et tema sugulane, leiutaja Faister sellise vägitükiga hakkama sai, hakkas jälle maailmas ringi rändama ja tuli lagedale uue looga, kus ta olevat sõitnud laevaga vee all. See polevat lasknud kuskilt vett sisse. Ning hiljem, kui rännumees juba päris vana ja kogenud oli, teadis ta rääkida, et inimesed lendavad ülesse taevasse vaatama tähti, planeete ja isegi Päiksest.

Eks siis pöörasid kõik oma pilgud jällegi leiutaja Faiseri poole, kes meile juba tuttav on.