Autor: Heija-Liis Ristikivi • 31. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Itella kolis uude hoonesse 2009. aastal. Algul ei juhtunud pikka aega ühtki tööõnnetust. „See oli tegelikult uinutav,“ ütles Paalberg.

2012. aasta teises pooles, kui juhtus esimene kerge tööõnnetus, mis nõudis meditsiinilist sekkumist, oli see nagu äratuskell: tuleb midagi ette võtta. „Saime aru, et oleme palju panustanud füüsilisele keskkonnale, aga suhtumise ja hoiaku ja riskide hindamise poole oleme jätnud unarusse,“ nentis Paalberg.

2013. aastal algatati projekt tööohutusega tegelemiseks. Kõik sai analüüsitud ja töötajatele edastatud. Tundus, et kõik on korras – kuni järgmise õnnetuseni. Vormiliselt oli kõik korras, aga inimesed ei olnud hakanud ohtusid paremini teadvustama. See aga sai selgeks alles 2015, kui juhtus esimene väga raske tööõnnetus.

Siis käivitus Paalbergi sõnul ettevõttes täiesti teisel tasandil lähenemine tööohutusele. Riske hakati hindama hoopis teisel tasandil ning tutvustati uut ohuolukordade registreerimise süsteemi, alustati igakuise auditeerimisega. 2016. aastal viidi läbi ka ohutuskoolitus.

Koolitus osteti väljast sisse. Miks? „Sest väljast tulnud inimene näeb meid värske pilguga ja oskab anda tagasisidet ka selliste asjade kohta, mida me ise enam ei näe. Pisiasjadele tähelepanu pööramise oskus lihtsalt kaob, kui sa oled ise iga päev selle protsessi sees,“ selgitas Paalberg.

Koolituse käigus filmiti tööprotsessi ning tehti praktilisi töötubasid, milles osalesid kohustuslikus korras kõik töötajad. Üles ehitati need nõnda, et ühegi töötaja ülemus või juht ei oleks samas ruumis, kus tema alluv. Koolitustest ei jäetud välja ka ettevõtte juhtkonda, nii et ka juhid olid survestatud kõike seni vaid räägitut rakendama.

Mis põhjustab tööõnnetusi?

Itella töötajatel paluti välja tuua, miks nende arvates tööõnnetused juhtuvad.

Enim nimetati põhjusena tööjõupuudust: töökäsi on vähe, kiirustatakse, tahetakse anda endast parim, aga kiirustamisega on õnnetus kerge juhtuma.

Seoses kiirustamisega leidsid töötajad veel, et nad tunnevad, et juhi ootus ning kliendilubadus survestavad neid kiiresti tegutsema. Lisatasusüsteem on samuti laos üles ehitatud korjatud tükkide peale, nii kannustas kiirustama ka soov rohkem teenida. Lisaks toodi õnnetuste põhjustajatena välja väsimus ja ülekoormus, eriti kui on kõrghooaeg ja ületunde rohkem.

„Huvitav on see, et töötajad ise tõid välja ka nutiseadmete ja telefonide kasutamise,“ ütles Itella tegevdirektor. Varem oli ta kuulnud vaid väiteid, et need ei mõjuta midagi. Ka hooletud tõsted ja lohakas ladustamine mainiti ära õnnetuste põhjustajatena.

Mis muutus?

Šokiteraapia videotest oli Paalbergi sõnul tõhus viis muuta seda, kuidas inimesed tööohutust teadvustasid. Nad nägid, millistesse olukordadesse olid pannud end ja teisi inimesi. „See lihtne tänane eksimus võib muuta minu ja mu lähedaste elu igaveseks,“ hakkasid töötajad mõistma. Neile näidati nimelt videosid väga rasketest tööõnnetutest nende enda ettevõttes.

„Töötajad hakkasid ise panustama ohutuse tõstmisele, kaasa mõtlema, tähelepanu pöörama kolleegide tööohutuse rikkumisele,“ kirjeldas Paalberg koolituse mõju. Kui varem peeti kolleegide vigadele tähelepanu juhtimist nö kitse panemiseks, siis nüüd said inimesed aru, et tähelepanu pööramine on vajalik. See võib päästa teise inimese tervise või elu.

Ka töörõivastusega on Itellas nüüdseks juba hästi, kuigi turvajalanõude kandmisega nähakse veel vaeva. „Kui käsi-rockla’ga varvas siniseks sõidetakse, siis järgmisel päeval on kõigil turvajalatsid jalas,“ on Itella tegevdirektoril teada vähemalt üks nipp, kuidas veenda töötajaid turvavarustust kandma.