Autor: Tanel Raig • 10. august 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sisuliselt on tegemist ligi viiekordse helikiirusega liikuva transpordivahendiga. Patenditaotluses kirjeldab Airbus põhjalikult kere kuju, tiibade asetust ning mootorisüsteemi. Lennumasin on varustatud kolme erinevat tüüpi mootoriga, mis järjekorras töötavad.

Õhkutõusmiseks on paigutatud kere alla kaks turboreaktiivi ning kere tahaossa raketimootor. Startimine toimub sarnaselt kosmoselaevaga vertikaalselt. Kohe kui on saavutatud helikiirus, lülituvad turboreaktiivid välja ning peituvad lennuki sisemusse jättes tööle ainult raketi mootori, millega saavutatakse kõrgus üle 100 000 jala. Edasi liikumiseks lülitub välja ka raketimootor ning tööd alustavad kaks paari reaktiivmooduleid, mis viivad lennuki maksimum kiiruseni.

Airbusi väitel vähendab lennuki kere aerodünaamiline disain lööklaine tekkimist ülihelikiiruse saavutamisel. Teadaolevalt oli 1970. aastal valminud Concorde üheks negatiivseks teguriks liigse müra tekitamine nii lööklaine kui nelja Rolls-Royce Olympus mootori poolt.

Airbus loodab, et uus lennumasin leiab kasutust nii sõjalises kui tsiviillennunduses. Hetkel võimaldaks kavandatud lennuk teenindada 20 reisijat. Militaarteenistuse tarbeks saab juurde lisada elektromagentilised impulsrelvad.

Nagu enamus patendeeritud ideedega, ei jõua selline lennuk kunagi tootmisesse. Kuid väljatöötatud tehnoloogia ideed võivad teed rajada Airbusi vähem ektreemsetele projektidele.