Talve- ja suverehvid on oma omadustelt täiesti erinevad. Talverehvid on arendatud ja toodetud, pidades silmas talviseid külmi temperatuure ning pidurdusteekonda lumel ja jääl. Neil on erinevad rehvi komponendid, turvisemuster ja struktuur.
Sellest tulenevalt on suveperioodil talverehvidega sõites veeretakistus suurem, mis tähendab pikemat pidurdusteekonda ja suuremat kütusekulu. Suvel talverehvidega sõites võib auto pidurdusteekond pikeneda isegi kuni mitukümmend meetrit.
Halvas seisukorras rehvidega sõites võib auto kergemini kaotada juhitavuse, pikeneb sõiduki pidurdusteekond ning auto tarbib rohkem kütust.
Kergeim viis rehvide olukorda kontrollida on mõõta nende mustri sügavust. Suverehvide mustrisügavus peab olema vähemalt 1,6 millimeetrit, kuid soovitav on 3 kuni 4 millimeetrit.
Rehve peab välja vahetama vähemalt iga viie aasta tagant. Samas võib teatud sõidustiil (liiga sage pidurdamine, äkilised manöövrid) ning kehval teekattel ja sillutamata teel sõitmine rehve kiiremini kulutada, millest tulenevalt vajavad rehvid vahetamist iga 3-4 aasta tagant.
Risto Kivisiku hinnangul on kõige kindlam osta rehve tuntud rehvitootjate ametlikelt maaletoojatelt, kes tunnevad põhjalikult erinevaid rehve ning jagavad ka teistelt klientidelt saadud tagasisidet.
Kasutatud rehvide ostmise korral peab selgeks tegema nende tegeliku seisukorra: millal rehvid toodeti, mitu hooaega neid on kasutatud ning kuidas hooldatud. Samas ei saa kasutatud rehvide puhul olla päris kindel nende seisukorras, sest see sõltub paljuski eelmise omaniku sõidustiilist.
Suverehvi valides on vajalik kontrollida rehvimärgistust, sest kehva märghaardumisega rehvi pidurdusteekord võib olla märjal suvisel teel oluliselt pikem. Kergesti veerev rehv (madala veeretakistusega) nõuab vähem kütust, sest hõõrdumisele ja kuumusele kulutatakse vähem energiat. ELi rehvimärgistuses toodud erinevus A ja G klassi vahel võib tähendada kuni 7,5% väiksemat kütusekulu.