Autor: Tanel Raig • 27. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Ülemaailmse logistika arengut segavad tõsised poliitilised piirangud,” ütles Siim Kallas. „Peamine takistus on rahvuslik killustatus, samuti riikidevahelised erimeelsused ning protektsionistlikud lähenemised, mis segavad logistika sujuvat korraldamist nii maailmas kui ka Euroopa sees. Kuna logistika on valdkond, mis annab Euroopas tööd 7 miljonile inimesele ning logistika kulu moodustab kaubahinnast kuni 15%, tuleb piirangutest majanduse hoogustamiseks vabaneda.”

 „Väga suur piirang logistika arengule Euroopas on vastuseis erakapitalile,” märkis Siim Kallas. „Ma pean kahjuks ütlema, et minu 10aastase Euroopas töötamise aja jooksul vastuseis ei leevenenud, hoopis süvenes usk riiklikku plaanimajandusse. Inimeste mälu on paraku lühike. Piiranguks on ka digituru puudumine, seda turgu Euroopas lihtsalt ei eksisteeri. Põhjused on samad: rahvuslik killustatus, protektsionism. Siin seisavad vastu ka väga suured ettevõtted, nt telekommunikatsioonifirmad.” „Teine näide poliitilistest piirangutest on raudtee,” selgitas Siim Kallas. „Minu eesmärk oli üle-euroopalise raudteevõrgu loomine, mis põrkus ka väga suurele vastuseisule. Täna Eestist rongidega otse kindlaks ajaks nt Frankfurti sõita on väga keeruline. Täna on selleks transpordivahendiks auto, millega on võimalik õigeks ajaks kohale jõuda. Autot ei pane keegi nädalaks ajaks parklasse, et oodata, millal ta üle piiri saab, kuid rongidega see täna kahjuks nii on ning seda on vaja muuta.” „Väga oluline on ka see, et sotsiaalne dialoog peab saama reaalse sisu,” ütles Siim Kallas. „See, et Pariisi metrootöötajate streigi ajal ei saa 10 miljonit inimest ühe päeva jooksul tööle sõita ja kogu majandus riigi pealinnas seisab, ei ole õige. Töötajate huvidega tuleb kindlasti arvestada, aga minimaalne teenuse tase peab olema reguleeritud. Ühe sektori rahulolematuse mõju ei saa olla riigile halvav. Nt Lufthansa pilootide streikide puhul ei saa keegi aru, mille vastu nad streigivad.”