Autor: Tanel Raig • 9. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Timberg rääkis konverentsi ettekandes KPMG tootmisettevõtete juhtide uuringust tarnijariskide juhtimisel:

• 80% juhtidest nõuavad oma tarnijatelt finantsaruandeid;

• 66% ettevõtetest vaatavad igaaastaselt üle tarnijariske;• 51% jälgivad ja auditeerivad tarnijate finantstervist;• 40% plaanivad tarneahela elementide tagasitoomist ettevõttesse. Kui praegu ostetakse palju Aasiast, siis järjest enam hakatakse tarneid tagasi tooma, et teha tarneahelat väiksemaks, et maandada valuutariske, logistikast tulenevaid riske jmt;• 75% on sõlminud „liini seiskamise“ lepingud. Kui päeva pealt peaks nõudlus ära kukkuma, siis pannakse tarneahel seisma, sest keegi ei kannata kahjumiga tootmist;• 47% hoiavad oma tarnijaid tootmise lähedal. Järjest rohkem tuuakse tarneahelaid Euroopasse ja Ameerikasse;• 58% lokaliseerivad oma tarneahelad efektiivsemaks riskijuhtimiseks. See tähendab samuti tarneahela enda juurde kokkutoomist;• 47% tunnetavad raskusi reaalajas nõudluse muutustele reageerimisel;• 9% märkavad katkestusi tarneahelas mõne tunni jooksul, 17% suudavad kahe nädala jooksul märgata, küsimus on, millal ülejäänud 74% märkavad;• Ettevõtted panevad järjest enam raha klientide vajaduste mõistmise alla;• Järjest olulisem on tarneahela läbipaistvus. Ettevõte, kes tegeleb tarneahela lõpus müügiga, peab teadma, kust kaup tuli, sest ta võtab enda kanda ka kõigi eelmiste tarnijate riskid;• Innovatsioon muutub tarneahela keskseks – kui varem oli innovatsioon ettevõtte põhine, siis nüüd on tarneahela ülene st kui tarneahela lõpus saab müüja kliendilt infot, siis see läheb kogu tarneahelale, et kõik saaksid teha muutusi oma tegevustes.