Autor: Kristina Traks • 17. aprill 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Praegu võib öelda, et igal Eesti ja Balti riigi tootjal on omamoodi taarakast, mis paraku ei ühildu teiste tootjate kastidega. Sisuliselt tähendab see, et kaupmeeste juurde jõuab kümnete erinevate tootjate kaubakaste, mille ladustamine ja paigutamine on paras peavalu, ruumi ja ka raha raiskamine, sest neid pole võimalik üksteise peale ja sisse ruumisäästlikult paigutada.

Kui tooteid poodi vedades nende paigutust veel kuidagimoodi optimeeritakse, siis kaupmeeste juurest tagasi tootjate juurde veavad kaubaautod sisuliselt õhku.

Näiteks läheb suurel tootjal logistikakeskusesse kaubaga neli rekkat. Kui aga kaste saaks säästlikult üksteise sisse panna, peaks tagasi minema üks täiskoormaga veok, mitte neli sisuliselt tühja kastiga autot.

“Kaupmehed ja logistikakeskused näevad seda hullust kõige paremini,” ütleb OÜ Bepco juht Margus Ärm.

Bepco töötas  hiljuti välja uudse kastide süsteemi. Uuenduslikkus seisneb selles, et erinevas suuruses kastid mahuvad ühtsesse standardisse, ühilduvad euroaluse mõõduga ning omavahel ja on tühjana säästlikult paigutatavad. Ärmi kontoris on terve hulk Eesti toiduainetööstuste kasutatavaid kaste ja ta näitab, kuidas need omavahel sugugi kokku ei klapi. “Siin on näiteks väga hea kast, kuhu mahub ideaalselt 20 piima tetrapakki, kuid kast ise ei ühildu ühegi teise kastiga ja ka kokku pole seda võimalik pakkida. Ehk et kaupmehe juurest tagasi tootja juurde sõidab terve suur kastitäis õhku,” räägib Ärm.

Kastimajandus on jaemüüjale suur probleem

Ärm ütleb, et kõige keerulisem ongi piimatoodete kastidega, sest piimatoodete pakendid on väga erineva kujuga ja tihti õrnad. Näiteks on isegi jogurtitopse kahe erineva kaane läbimõõduga. Kui üritada neid mingisse kasti panna, siis enamasti jääb sinna hulk tühja ruumi, täitmata võib jääda lausa kolmandik kastist.

“Jaekaupmehed tunnetavad kastiprobleemi kõige teravamalt, kuid nemad ei saa otseselt midagi teha, sest kastide omanikud on tootjad, kellel omakorda pole võimalik seniseid kaste uute vastu vahetada, sest tootmisliinid on ehitatud ja seadistatud just nendele kastidele, mida nad praegu kasutavad,” räägib Ärm. “Nii ongi olukord, kus jaekaupmehel on vaja tegeleda umbes 100 tüüpi kastiga, mis omavahel kokku ei passi.”

Bepcos on kastiteemaga tegeletud kolm aastat, mille jooksul on Ärm läbi käinud kõikide Balti riikide jaekettide laod ja kohtunud paljude tootjatega, kaardistanud probleemi ning selle tulemusena on töötatud välja kastide süsteem, mis ühilduks euroaluse mõõtudega, milles kastid omavahel kokku lähevad ning on ka tühjalt üksteise sisse ruumisäästlikult paigaldatavad. Tegemist on patenteeritud lahendusega ning hiljuti tulid proovitootmisest esimesed taolised kastid.

Rahaline võit eelkõige jaotuskeskustelTagasi kokkuhoiuteema juurde. Toote lõpphind jaguneb tootja ja jaekaupmeeste vahel proportsioonis 80/20 ehk tarbijahinnast moodustab tootja logistikakulu umbes 10 protsenti ja jaekaupmeeste logistikakulu samuti 10 protsenti. Kui tootja kuludes on logistika osakaal ehk veel suhteliselt väike – 10–15 protsenti, siis jaekaupmehel moodustab see kogukuludest lausa 50 protsenti.

Kui suure osa kogu logistikast moodustab nn õhu vedamine? “Seda on raske hinnata, kuid arvame, et see on 10 ja 20 protsendi vahel,” ütleb Ärm. “Ehk see ongi rahanumber, mida on võimalik kokku hoida, kui hakata kasutama ühilduvaid lahendusi.“

Ta möönab, et kuna tootjal moodustab logistika kuludest vaid väikese osa, siis seal ei ole väga suurt motivatsiooni kokku hoida, sest kulutusi on palju lihtsam optimeerida mujal. “Oleme kohanud tootjaid, kes ütlevad, et neil on kõik hästi ja see 10protsendine sääst ei tasu pingutamist,” ütleb Ärm.

Ka tarbija tunneks ostes hinnavõitu kuni viis protsenti. “Logistikas otsitakse pidevalt kohti, kus kulutusi optimeerida. Ei saa midagi teha üha suurenevate kütusehindade ja palgasurvega, kuid kastid on küll koht, kust raha on võimalik kokku hoida,” ütleb Ärm.

“On suur vahe, kas komplekteerid kaks madalat alust kaupa või ühe kõrge. Sealt see sääst tulebki.”

KOMMENTAAR

Standardimine on kastimajanduses hädavajalik

Allar Kahju, Rimi Eesti Food ASi logistikadirektor

Tegemist on jaekaubanduse logistikas kindlasti väga suure probleemiga efektiivsuse ja tarneahela kogukulude seisukohalt. Praegu on erinevate tootegruppide hankijatel kasutuses palju erinevaid plastikust kaste, mis on tootja-jaekaupmehe tarne­ahelas ringluses. Kastid ei sobitu jaekaupmeeste keskladudes komplekteerimisel omavahel kokku ning tihipeale veetakse seepärast õhku, kuna kaubaaluse maksimaalne võimalik kubatuur on kasutamata.Nii keskladudes kui ka kauplustes tekib kauba käsitlemisel mahakandmisest tingitud kulusid, kuna halvasti ühildatud kastid kahjustavad nende sees olevaid tooteid. Teatud tootjatel on kasutuses kastid, mis ei võimalda tooteid paigutada nii, et oleks tagatud kasti täituvus ning sobilik ja läbimüügile vastav jaepakendite arv kastis. See tähendab kaupmeestele mahakandmist või suuremaid transpordikulusid.

Kategooriates nagu piim ja sai-leib kasutatakse kaste ka kaupluste väljapanekutes. Jaekaupmeestel tuleb teha lisa­töötunde, et tooted korrektsemaks kaubanduslikuks väljanägemiseks ühte tüüpi kasti laduda.

Praegu kasutuses olevad mahukaupade (eelkõige piimatoodete) plastikust kastid ei sobitu tühjana üksteise sisse. Efektiivne tagasivedu kauplustest ei ole võimalik.

Selle tulemusena on tühjade kastide vedamisel kasutusel sisuliselt sama palju ressurssi ja transpordiühikuid kui kauba kohaleveol, samas aga tekib sellest tegevusest ahelas oluliselt vähem väärtust.

Kuna kastid tagastatakse tootjale artikli- ja hankija­põhiselt, on jaekaupmees sunnitud hoidma nii oma infosüsteemides kui ka füüsiliselt laos igale kastile eraldi positsiooni. See teeb süsteemi administreerimise keeruliseks ja kulukaks.

Tegemist on olukorraga, mis vajaks hädasti standardiseeritud lähenemist. See tähendab, et igas kaubakategoorias oleks osapoolte vahel kokku lepitud kindel kastide sortiment, mida kõik tootjad kasutavad, ning ka jaepakendite tootearendus toimuks sellest lähtuvalt.

Kui me Balti riikide turul sellise lahenduseni jõuaks, langeksid värskete toodete tarneahelas tehtavad kogukulud toodete tarnimiseks lõppkliendile ning seeläbi võidaks ka tarbija.

Selle teema propageerimise ja arutamise on tänuväärselt üles võtnud organisatsioon ECR Baltic, mis ühendab nii jaekaupmehi kui ka tootjaid. ECRis on tootjate ja jaekaupmeeste ühise panuse tooel valminud kastide ECR-standard.

Toetame kindlasti selle standardi kasutuselevõttu Balti riikides, eriti just piimakaupade kategoorias. Oleme sel teemal suhtluses ka hankijatega ning püüame leida lahendusi, mis viiks kõrgema standardiseerituseni tarne­ahelas.