Autor: Jaana Pikalev • 16. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõnealused eeskirjad, mis on olulised, vähendamaks laevaõnnetuste korral inimohvreid ja looduskahjusid, pidid liikmesriigid rakendama hiljemalt 30. novembril 2010. Komisjon esitab nõudmise ELi rikkumismenetluse alla kuuluva põhjendatud arvamusena. Kui nimetatud liikmesriigid ei teata komisjonile kahe kuu jooksul meetmetest, mis on võetud ELi õiguse täieliku järgimise tagamiseks, võib Euroopa Komisjon pöörduda Euroopa Kohtu poole.

ELi eeskirjad

Pärast naftatankeritega „Erika“ ja „Prestige“ Euroopa vetes toimunud õnnetusi võeti meresõiduohutuse kolmanda paketi raames 2009. aastal vastu direktiiv 2009/17/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem. Direktiivi eesmärk on tagada, et liikmesriigid on paremini valmis aitama merehätta sattunud laevu ning selles määratakse selgelt kindlaks ohutute tsoonide õigusraamistik. Veel aitab direktiiv tagada, et kõik liikmesriigid on omavahel ühenduses teabevahetussüsteemi SafeSeaNet kaudu, mis on riiklike veeteedeametite andmevahetusplatvorm, mis võimaldab saada täieliku ülevaate Euroopa vetes seilavate laevade ohtliku või saastava lasti kohta. Sellega on ette nähtud, et automaatse identifitseerimise süsteemi kasutamist laiendatakse üle 15 m pikkustele kalalaevadele, et vähendada kokkupõrkeohtu merel.

Praegune olukord

Eesti, Ungari, Austria, Portugal ja Soome ei ole komisjoni teavitanud direktiivi ülevõtmisest. Belgia, Prantsusmaa, Poola ja Ühendkuningriik on komisjonile teatanud meetmetest, millega rakendatakse kõnealune direktiiv osaliselt.

Rakendamata jätmise tegelik mõju

Tänu direktiivi rakendamisele paraneks oluliseks laevade liikumise jälgimine Euroopa vetes ning riskijuhtimine laeva merehätta sattumise korral. Täieliku tõhususe saavutamiseks peavad kõik liikmesriigid tegema ühiseid jõupingutusi. Kui mõned liikmesriigid õigusakti ei rakenda, ei ole uuest korrast võimalik saada täit kasu. Näitena võib nimetada kiiremat ja tõhusamat otsustusprotsessi mereõnnetuse korral, paremat võimet tuvastada laevu, mis võivad kujutada endast ohtu keskkonnale, automaatset identifitseerimis- ja positsioneerimissüsteemi, et vähendada ohtu, et kaubalaevad rammivad kalalaevu, paremat võimet jälgida ohtliku või saastava lastiga laevade liikumist.