Autor: Piret Reiljan • 4. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Pesumasinate" klientideks on tõenäoliselt kütuse jaemüüjad, kes ise kütust hulgi sisse ei too. Samuti teised kütuse tarbijad, näiteks transpordifirmad.

"Paraku saab siin kasutada loheterminit: lööme ühe pea maha, kümme tuleb asemele," võtab Maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja kt Egon Veermäe ilmekalt kokku võitluse petturitega.

Pisike Eesti on tõeline kütuseäri paradiis, sest kuidas muidu selgitada, et spetsiifilise ja eriluba vajava valkonnaga nagu kütuse müük asus viimasel paaril aastal tegelema ligi 300 ettevõtet. Võrdluseks, Soomes on kütusemüüjaid alla paarikümne. Kambapeale tekitasid maksupetturitest kütusemüüjad Eestile ainuüksi eelmisel aastal ligi 50 miljonit eurot (üle 700 miljoni krooni) kahju.

Vaadates, kes siis õigupoolest riiki lüpsavad, avaneb trööstitu pilt kriminaalse taustaga isikutest ja rahahädas tankistidest. Sõeludes ettevõtete rägastikust välja need, kes on juba maksuametile võlgu, jääb firmade taga silma terve hulk kirju minevikuga tegelasi.

Valdavalt iseloomustab kütuseturu üheööliblikaid ja maksuvõlglasi see, et firmade omanikud ja juhid on rahahädas, nende nimed jooksevad riburada läbi ametlikest teadaannetest, kus kohtutäiturid võlgu sisse nõuavad. Kes on võtnud kiirlaenu, kes sattunud inkasso hambusse ja kes jätnud varemgi riigimakse tasumata. Arvatavasti on selliste õnnetute näol tegemist eelkõige tankistidega, kes taskuraha nimel tähtsamate ninade eest musta töö ära teevad või isehakanutega, kes on magusast ärist haisu ninna saanud ja loodavad maksupettuste abil rahamuredest lahti saada.

Silma jääb ka rohke välismaiste tankistide kasutamine. Mitme võlgades kütusefirma omanikuks on ilmunud Panama ettevõte Transatlantic International Brokers Corp, korduvatult on kasutatud samu Belize firmasid ja massiliselt leiab juhatustest ning omanike seast tundmatuid lätlasi.

Maksuametit ei üllata tankistide kasutamine põrmugi. "Meile öeldakse, et kõik on uue omaniku käes ja uus omanik on kirjutatud kuhugi Panamasse, kust ei saa teda mitte iialgi kätte," nendib Veermäe. Küsimuse peale, kust hordide viisi tankiste leitakse, küsib ta vastu: "Kui palju meil töötuid on?". Veermäe sõnul on tankistide kaadrid väga erinevad, osa näiteks ei teagi, et nad on tankistid, käivad kusagil allkirju andmas ega teadvustagi endale, mis toimub, saavad oma raha kätte ja muu neid ei huvita.

Maksuvõlglastest kütusemüüjate puhul kordub sageli veel üks muster – lühikese aja jooksul vahetuvad mitu korda firmade omanikud. Just viimaseks lüliks jääb sageli tankist.

Kus on tankiste, seal peab olema ka niiditõmbajaid. Kui suur hulk inimesi on nii-öelda pettuste eestvedajad, on keeruline öelda, kuid maksuameti hinnangul on tegemist väga magusa leivaga ja seetõttu pole pettuste initsieerijaid vähe. "On piiratud ring, aga mitte väike," sõnab Veermäe.

Äripäev leidis viimase aasta jooksul maksuametile võlgu jäänud kütusemüüjate hulgast mitmeid isikuid, kes on oma varasemate kriminaalsete tegudega uudiskünnise ületanud ja kellest nii mõnegi nimi jookseb nüüd läbi rohkem kui ühe kütusefirma omanike hulgast. Mõned värvikad näited on Vladimir Životnikov, kes on mõistetud kohtus süüdi ulatuslikus käibemaksupettuses osalemises, Andrei Bitkov, kes on korduvalt kriminaaluurimise all olnud ning süüdi mõistetud kupeldamises, samuti Indrek Raudsepp, kelle mitmed firmad on paistnud silma ebaseadusliku ehitustegevusega.

On põhjust arvata, et kütuseturu maksupettuste juured ulatuvad ka allilmani, kuid ohtrate tankistide kasutamine muudab juurteni jõudmise tõeliseks väljakutseks. Maksuameti sõnul on neil pooleli mitu erinevas järgus uurimist, mille eesmärk on jõuda pettuste organisaatoriteni.

Kahtlustäratavaid kütusefirmasid iseloomustavad veel mõned sündroomid. Näiteks on suur osa neist registreeritud paneelmajade korteritesse. Iseenesest pole selles midagi keelatut, kuid esinduslikku kütuse hulgimüüki korterites asuvate firmade kaudu siiski hästi ette ei kujuta.

Huvitav on jälgida ka kütuse müümiseks kokku ostetud firmade nimevahetusi. Näiteks osaühingust Kaubaootus sai osaühing Kaubakütus, Top Washist HannOIL, Hispaania Valgustist Dexter Balticum, Omnibus Servicest Agro Petrol või Heaven Investist Best Oil.

Kõige selle peale tekib küsimus, kuidas niisuguse taustaga firmad kliente leiavad? Paraku on siin ainult üks võtmesõna – hind. Maksudest kõrvale hiilides on võimalik pakkuda suurtest maaletoojatest märgatavalt odavamat kütuse hinda. Suurte turuosaliste hinnangul on juba kolmandik Eesti kütuseturust maksupetturite meelevallas.

"Kuuleme oma endistelt klientidelt, kes meiega lepinguid lõpetavad, et uue pakkuja hind on kusagil 2 krooni odavam liitri kohta," on Statoili ärikliendiosakonna juht Raimo Vahtrik nõutu. Suurte koguste puhul kärisevad hinnavahed üüratuks.