Autor: Jaana Pikalev • 21. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Saksamaalt Kielist Leedu Klaipeda sadamasse teel olnud Lisco Gloria läks põlema ülemöödunud laupäeva öösel. Teatavasti sai seal hukka ka mitu Eestisse teel olnud kaubaveokit, mille kahju võib ulatuda mitmetesse miljonitesse.

RSA veosekindlustuse riskijuht Ilmar Vissaku sõnul on  kõnealune kahju on väga ilmekas näide sellest, kui vajalik võib veosekindlustus olla. „Pahatihti jätavad kaubaomanikud veose kindlustamata, arvates, et vedajal on vastav kindlustus olemas,“ sõnas Vissak. Ta selgitas, et vedajal tõenäoliselt ongi olemas vedaja vastutuskindlustus, aga see hakkab tööle alles siis, kui vedaja on vastutav kahju tekkimises, ent kaubaomanikku kaitseb ikkagi veosekindlustus, kus on kindlustatud kaup selle väärtuse ulatuses, samuti ei kohaldu veosekindlustuse piirmäärad, mis kehtivad vedajatele.

Autovedaja vastutus on aga piiratud 8,33 SDRiga brutokilo kohta, st et isegi kui vedaja on kahju tekkimises vastutav, piirneb tema vastutus igal juhul ca 150 krooniga ühe kilogrammi kohta. Laevavedaja vastutus on veelgi väiksem, sõnas Vissak.

KindlustusEst Kindlustusmaakler äriklientuuri juht Toomas Leinsaar teadis rääkida, et antud juhtumi puhul ei ole endiselt avaldatud täpselt sündmuse toimumise põhjust.

Vastutuse otsimine lähtub sellest, kust asi alguse sai. „Oli tegemist mõne laevaseadme rikkega - vastutab laevaomanik, oli tegu mõne laeval olnud sõiduki või veovahendi rikkega - vastutab sõiduki omanik, oli tegu veovahendis olnud koormast lähtunud õnnetusega - vastutab kauba saatja või saaja,“ kirjeldas Leinsaar. Tema sõnul on siiski tõepoolest kindel reegel see, et igasugusel kauba veol peaks kauba omanik esmajärjekorras püüdma oma kauba teeloleku riskid maandada.

„Üks tuntumaid Eesti kõnekäände ütleb, et "uppuja päästmine on uppuja enense asi", mis antud kontekstis võib-olla on ka veidi karm, kuid sisuliselt igasugune vara omanik, olgu see vedaja või kauba saatja, peaks alati veidi täpsemalt läbi mõtlema, millist teed pidi ja milliseid transpordivahendeid kasutatakse tema vara edasitoimetamiseks,“ lausus Leinsaar.

Antud juhul, kui kahju sündmus ei saanud alguse veovahendist, ei ole vedaja vastutuskindlustega siin midagi teha, tõdes ta.  Eraldi teema on laevaomaniku vastutus selle sündmuse kontekstis.  „Merel sõltud laevast, aga merevedaja pääseb tihtilugu hüvitamisest ja kui ei pääse, siis vastutab ju kõigest 2 SDRiga, mis on ca 35 krooni kilogrammi kohta," möönis kindlustusekspert Vadim Paltmann.

Ta selgitas, et ehkki protsessis on igal osapoolel oma kindlustus, ei asenda need üksteist. „Veose omanik valib, kas kulutab raha veosekindlustusele. Autovedaja otsustab, kas teeb CMR-kindlustuse, ja ka suuremate laevade vastutus on tavaliselt kaetud vastastikuse P&I klubi poolt,“ rääkis Paltmann.

Kõik kindlustusspetsialistid aga olid ühel nõul, et säärasest õnnetusest väljuvad kõik võitjatena, kui transportijal on vedukile kaskokindlustus ning olenevalt siis tarneklauslist kaubaomanikul veosekindlustus.