Autor: Siim Sultson • 23. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aastatel 2008 kuni 2009 on tema sõnul olnud firmal kaks juhtumit, kus tuli karmid meetmed kasutusele võtta. Kuid ka siis lahenes olukord lõpuks omavahelise kokkuleppe teel. "Need olid väga lühiajalised," lisas ta," põhjus oli selles, et klient osutus finantsiliselt riskantseks..."

Ehkki enne 2008. aastat oli selliseid juhtumeid kahe aasta kohta üldiselt üks, üliharva ka kaks, ei usu Loide, et kaupade kinnipidamisest saaks süvenev trend. "Ma ei usu selle kasvu. Keegi ju ei taha selle äärmusliku meetodiga kokku puutuda - ei vedaja ega klient. Kes see ikka tahab...," arutles ta.

Kui kinnipeetud kaup peakski jääma vedajale, siis on tal juriidiliselt õigus see realiseerida, et saada kätte oma teenustasu. "Kuid sellel on omad reeglid," osutas Loide kättejäänud kauba müümise keerukusele. Pealegi tähendab ju kättejäänud kaup vedajale laokulusid, siis müügitegevuskulusid, lisaks kulub ka aega ja närve. Seega miinusesse jääb vedaja sel juhul niikuinii.

"Kinnipidamine õigustab end kindlasti pahatahtlike maksetega viivituste puhul," leidis ta.

Siia kõrvale meenutas Loide, et kunagi sai isegi oldud kaubaklient ja siis vedaja ei usaldanud teda. Kauba sai ta kätte alles siis, kui raha oli tasutud. "Vedajal, kui ta ei usalda klienti, on enne kauba kätte andmist õigus nõuda teenustasu maksmist. Mereveonduses enamasti ongi nii," lisas ta.