Autor: Rivo Sarapik • 25. august 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb Läti majanduslehe Diena arvamustoimetaja Pauls Raudseps kolumn:

Oma 9. augusti 2004 ajalehes Diena ilmunud artiklis ei pannud Ainars Šlesers (Läti üks oligarhidest ning värske Riia sadama juht - toim.) mitte ainult paika riigistrateegia järgmiseks viieks aastaks - nimelt gaas põhja - vaid ironiseeris ka IMFi kartuste üle, et Läti majandus võib üle kuumeneda.

Samuti kõneles ta tema järelvalve all olevate riigiettevõtete äriplaanist: "Ma olen veendunud, et me peame kartma mitte suuri kulusid, vaid väikseid tulusid."

Tol hetkel kõlas see julgelt ja targalt, kuid taoline geniaalne äriplaan viis pankroti äärele Läti Posti.

Nüüd selgus Šlesersi uljuse veel üks ohver. Viis aastat juhtis Šlesers transpordiministeeriumi, viis aastat oli tema valduses rahvuslik lennufirma airBaltic. Audiitorfirma PriceWaterhouseCoopers kokkuvõtetest lennuettevõtte 2008. aasta majandustulemuste kohta selgub, et seisuga 31. detsember 2008 ületasid airBalticu lühiajalised kohustused käibevahendeid 53,8 mln lati ehk ligi 1,2 mld krooni ulatuses ning üldkohustused ületasid üldaktivaid 18,8 mln lati ehk ligi 420 mln krooni ulatuses.

Kuidas võis see juhtuda? Viimase viie aastaga elas airBaltic üle peadpööritava reisijate arvu ning käibe kasvu. 2003. aastal teenindas airBaltic üle 336 000 reisija, viie aasta pärast aga juba 2,6 miljonit.

Käibe kasvas samuti märgatavalt: 33,5 miljonilt latilt (ca 750 mln kr) 2003. aastal kuni 204,8 miljoni latini (4,6 mld kroonini) 2008. aastal. Numbritele vaatamata jäi kasum aga samaks.

2003. aastal teenis airBaltic 1,1 miljonit latti (24,5 mln krooni), vedades aga 7,5 korda rohkem reisijaid, kahanes kasum 1,05 miljoni latini (23,4 mln kr). Siis saabus 2008. aasta, mille airBaltic lõpetas kahjumiga 27,8 miljonit latti (620 mln kr).

Kuulunuks airBaltic eraisikule, tekitaksid need numbrid omanikule ränga peavalu, kuid enam kui pool ettevõttest kuulub riigile. Kõik need aastad hoidis ettevõttel silma peal transpordiminister Ainars Šlesers, kelle kompetentsis võiks hakata kahtlema.

Juba kevadel ettevõtte president Bertolt Flick, kellele kuulub ka 40% ettevõtte aktsiaid, pöördus valitsuse poole palvega päästa ettevõte, investeerides sellesse mõni miljon latti. Täpseid numbreid ei avaldada, kuid jutt võib käia 15 miljonist latist ehk enam kui 330 mln kroonist.

Ühelt poolt tagab ettevõtte töökohti ja turistide juurdevoolu, kuid investeerida miljoneid ettevõttesse, kelle kaasomanik ja juht toetas Šlesersi ideed kasumita arengust  on kergemeelne. Küsimus seisneb selles, kas airBalticu juhtkond on võimeline arendama ettevõtet, ilma et Läti valitsus peaks paari aasta pärast tegema jälle kontserni päästmiseks rahalise süsti?

Kommunikatsiooniminister Kaspar Gerhards teatas, et 2009. aastal võib airBalticu kasum olla 12 miljonit latti ehk ligi 270 mln krooni, mis kõlab üsna ulmeliselt arvestades maailmalennunduses valitsevaid languse tendentse ning airBalticu ajalugu.

Möödunud teisipäeval otsustas valitsus eraldada Flickile raha, kuid kindlatel tingimustel. Ehk oleks aga õigem müüa Flickile riigile kuulivad aktsiad ning las ta näitab (riigi toetuseta), milleks on võimeline. Või siis investeerida vajalik raha ja vahetada välja juhtkond, pannes rooli inimesed, kes on suutelised viima ettevõtte kasumisse.

Muide, Finnairi president astus oma ametikohalt tagasi, põhjendades seda halbade majandustulemustega, mis ei olnud ligilähedased airBalticu näitajatele.