Autor: Mariliis Pinn • 12. juuni 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Juuni alguses Põlvamaal teostatud kontrolli käigus tuvastati, et maakonna bussiliini kasutanud kaheteistkümnest reisijast oli nõutav sõidupilet vaid kuuel, teatas keskus.

Samalaadseid näiteid on esinenud ka teistes maakondades läbiviidud kontrollide käigus. Tähelepanu väärib seejuures fakt, et maaliinidel toimub sõitjate bussi sisenemine ja sealt väljumine enamasti esiuksest ning sõidupilet tuleb osta juhilt.

Võib oletada, et paljud sellistest juhtumitest leiavad aset bussijuhtide ja reisijate omavahelisel kokkuleppel. Raamatupidamises paraku need kokkulepped ei kajastu ning kui hakata olemasolevaid andmeid analüüsima, siis seda hulka reisijaid vedaja ega maavalitsuse jaoks ei eksisteeri. „Kui bussifirma piletimüüki ei näe, siis järelikult ei ole sellel liinil sõitjaid ja kui ei ole sõitjaid, siis pole ju tarvis ka liini,” selgitas piletiostu olulisust ARK ühistranspordi osakonna juhataja Ingmar Roos.

Viimastel aastatel on üldise inflatsiooni ning kütusehinna kiire tõusu tõttu kasvanud hüppeliselt maaliinide käigushoidmiseks tehtavad kulutused. Kui 2002. aastal oli 15 maakonna keskmine liinikilomeetri maksumus 7,75 krooni, siis käesoleva aasta esimese kvartali andmete põhjal on vastavaks näitajaks juba 15,84 krooni. Kulutuste kasvu ja libapiletite koosmõjuna tekitatud majanduslik surve võib mõne bussiliini jaoks saada saatuslikuks. Lisaks on vähenenud ka reisijate arv - kui 2002. aastal tehti maakondlike avalike liinidega 29,14 mln sõitu siis käesoleva aasta reisijate arvuks võib esimese kvartali andmete põhjal prognoosida vaid 26 mln reisijat.

Kui 2002. aastal oli avalikele maaliinidele eraldatud riigieelarveline toetus 117,3 mln krooni, siis käesoleval aastal on maakondadele eraldatud riigieelarvelisi sihtotstarbelisi vahendeid bussitranspordi toetamiseks juba ligi 322 mln krooni ulatuses. Seega on riigieelarveline toetus kasvanud seitsme aastaga ligi 2,8 korda. Oluline on teada, et piletita või kokkuleppehinnaga reisija sõidab tegelikult ausa kodaniku rahakoti arvelt. Teoreetilises olukorras, kus bussis oleks pidevalt üks piletita reisija, tuleb praegust keskmist sõidukilomeetri tariifi aluseks võttes (81,1 senti) kaaskodanikel maksta ühistranspordi käigushoidmiseks täiendavalt 27 miljonit krooni aastas.

 „Sageli määrab ühistranspordi kättesaadavus väiksemate kantide jätkusuutlikkuse, kuna sealsete elanike jaoks võib tegemist olla ainukese võimalusega pääseda tööle, kooli, kauplusse või arsti vastuvõtule,” ütles Roos ning lisas: „Seega on ühistranspordi säilitamine riigi jaoks väga oluline regionaalpoliitiline meede.” Selleks, et riik suudaks ka järgnevatel aastatel tagada bussitranspordi vähemalt senises mahus on väga oodatud kõik teated selle kohta, kus eelmainitud probleemid seoses piletiostuga esinevad.