Kuuest Transestonial esinenud erakonnast viis kinnitasid, et transiit on Eesti majandusele oluline ja nad toetavad transiidi arengut. Ettekannetest oli aga aru saada, et transiit ei ole nende jaoks oluline.
Esinejad ei olnud kuigivõrd kulutanud aega transiidiprobleemidega kurssi viimisele või veelgi enam, neile lahenduste otsimisele. Enamik ettekandeid keskendus päevapoliitilistele teemadele – maksud, kulude kokkuhoid ja opositsioonil võimalusele võimulolijad põrmustada. Sotsiaaldemokraatide juht Jüri Pihl ja Keskerakonna juht Edgar Savisaar oskasid neid teemasid osavalt siduda ka sõnaga transiit. Transiidisektorile omaseid probleeme ja plaani, kuidas võimul olles neid riigi abil lahendada, ettekannetes ei olnud.
Kõige lähemal oli “kuidas” plaanile majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Tema ettekandes olid nimetatud konkreetsed tegevused, mis aitavad tema arvates transiiti Eestis edasi arendada. Kuid Partsil oli ka kõige lihtsam neid tegevusi välja pakkuda, sest tema juhitav ministeerium ju selle tööga tegelebki. Teistelt poliitikutelt oleks see nõudnud suuremat lisatööd, ja see oli neil tegemata.
Paneb imestama, et plaani esitamisele ei pööratud erilist tähelepanu. Vähemalt opositsioonipoliitikud leidsid ju tegelikult, et transiidist on võimalik leida riigile uusi tuluallikaid. Rahvaliidu esimees Karel Rüütli kinnitas, et ilma lisainvesteeringuteta on võimalik Eesti transiidimahtu tõsta 2–3 korda. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar väitis, et ka kõige ligikaudsemate arvutuste kohaselt tähendab transiidi vähenemine meile 10–12 miljardit krooni aastas. Kas need väited on vaid kergelt otsitud populism, mille elluviimisse ka esitajad ise ei usu?
Sest küsida võiks nende väidete peale, nagu küsis Juhan Parts Edgar Savisaarelt tema ettekande lõpus: “Väga hea ettekanne. Aga mis on sinu plaan?”