Autor: Mariliis Pinn • 28. aprill 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kaugsõiduautojuhtide, st liikuva iseloomuga töö puhul on võimalik lähtuda vaid sellest, mida reguleerib kehtiv töölepinguseadus, selgitas MTA maksude osakonna juhataja Aule Kindsigo. Kaugsõiduautojuhtide puhul on tegemist liikuva iseloomuga tööga ja VV määrusega nr 453 "Töölähetuse kulude ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord" ei sätesta erinevat regulatsiooni päevarahade maksmisel liikuva iseloomuga töö korral. Lähetuse ja päevaraha maksmise võimaluse määrab töötamise koht, mitte elukoht või auto peatuspaik koduriigis.

Tihti vormistatakse kaugsõiduautojuhid töölähetuses olevaks, kuigi sisuliselt pole tegemist töölähetusega. Probleem ongi selles, et lepingus poolte vahel fikseeritud töö tegemise koht ei vasta igapäevasele töö tegemise kohale.

Töötaja on töölepingut sõlmides teadlik, et ta tööd Eestis ei tee ja töölepingus on töötasuks miinimumpalk. Päevaraha ei tohiks käsitleda, kui põhitöö eest makstavat töötasu, töötajal on õigus saada oma töö eest õiglast töötasu.

Liikuva iseloomuga töö võib ka olla lähetus, kui sõidetakse erinevaid teid. Tuleb määrata, kus on töökoht ja töö määratud töökohast eemal ongi lähetus.

Näiteks kui bussijuht sõidab iga päev Tallinna-Tartu liinil, siis ei saa öelda, et ta on lähetuses. Kui aga ühel päeval peab sõitma Narva, siis see saab küll olla lähetus, sest viibib eemal oma tavapärasest töötegemise kohast.