Autor: Mariliis Pinn • 19. märts 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nimetatud otsuse valguses on antud tagasi kindlus autovedajatele, et neil on õiguslik alus maksta enda kaugsõidujuhtidele maksuvabalt päevaraha (loomulikult sätestatud limiitide ulatuses), kirjutab AS Deloitte Advisory maksu- ja õigusosakonna konsultant Evelin Tints Äripäeva finantsblogis.

Ringkonnakohus nõustus maksuhalduri seisukohaga, et töölähetuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda töölepinguseaduses sisalduvast töölähetuse tunnusest, milleks on tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Kuid olukorras, kus autojuhid teostasid Eestist lähtuvaid rahvusvahelisi kaubavedusid ning töö iseloomust tulenevalt puudus neil kindel püsiv töö tegemise asukoht, pole seaduse mõttega vastuolus kajastada töölepingus töö tegemise asukohana Eestit.

Samuti tõi ringkonnakohus enda otsuses ära, et olukorras, kus rahvusvahelisi sõite teostaval veokijuhil puudub püsiv töökoht ja töö on seotud alaliste ringsõitudega, tuleb lähtuda töö tegemise asukoha määratlemisel samuti tööandja tegevuskohast ning arvestada sellega, kus on auto peatuspaik koduriigis.

Seega on kohtuotsuse valguses antud võimalus maksta maksuvabu päevarahasid tüüpilistele kaugsõidu ettevõtetele kui nende ringsõidud algavad ja lõpevad Eestis, sõltumata sellest, et valdava osa tööajast viibib autojuht väljaspool Eestit.

Samas ei anna aga meie hinnangul antud kohtuotsus kindlust sellistele kaugsõitusid korraldavatele ettevõtjatele, kes on küll palganud veokijuhid tööle Eesti äriühingusse, kuid kelle autojuhid täidavad oma töökohustusi ainult välisriikides, nimelt Eestis veokiga marsruute ei alustata ega lõpetata, vaid töö alguskohta sõidetakse mõne muu transpordivahendiga. Oleme seisukohal, et selliste autojuhtide puhul ei saa maksuvabade päevarahade kontekstis Eestit töölepingus kokkulepitud töö tegemise kohana käsitleda. Küll aga võib juhtuda, et eeltoodud tõlgenduse ja tulumaksuseaduse § 13 lõike 1 punkti 11 koosmõjus saab Eesti tööandja maksta päevarahasid mõne teise riigi (sõitude algus- ja lõpp-punkt) maksuvabades piirmäärades. Enamikul juhtudel oleks taoline tõlgendus tööandja jaoks veelgi soodsam kui päevarahade maksuvabastus Eesti määrade järgi.