Autor: Mariliis Pinn • 9. detsember 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teoreetiliselt vastutab müüja kauba tõstmise ning selle liigutamise eest laeva reelinguni, kuid alates hetkest, mil kaup ületab laeva reelingu, vastutab selle eest juba ostja, kirjutas advokaadibüroo Glikman & Partnerid jurist Jürgen Valter Äripäevas. Sealhulgas kauba asetamise eest laeva trümmi või tekile.

Praktikas on ebaotstarbekate vaidluste vältimiseks soovitatav täpsustada kulude ja vastutuse jaotust seoses kauba laevale tõstmisega, kuivõrd ilmselgelt tellib ja tasub üks pool kauba paigutamise laevale, mis hõlmab nii kauba tõstmist kailt kui ka paigutamist laevale. See peaks tähendama ka seda, et vastav pool vastutab siiski ka kauba eest, kui see on ületanud reelingu, vähemalt seni kuni see on paigutatud laevale. Kaup loetakse tarnituks ka juhul, kui ostja seda õigustamatult vastu ei võta.

Müüja kohustuseks on tasuda kauba prahiraha, teha kauba tolliklaarimine, muretseda omal riisikol ja kulul kõik kauba ekspordilitsentsid või muud vajalikud ametlikud load ja täitma kõik ekspordiformaalsused, ning kandma lisaks ka kauba vedamise kulud nimetatud sihtsadamani. Kuid nagu mainitud on kauba juhusliku kahjustamise ja hävimise risk läinud müüjalt ostjale üle juba kauba laeva reelingu ületamisel lastimissadamas. Nii tekib olukord, et kauba veokulud on veel müüja kanda, kuid kauba säilimise risk on läinud ostjale üle juba varem.

Kui kaubaveoga kaasnevad täiendavad transiidiformaaluste kulud, siis selles osas jätab CIF lahtiseks, kas tegemist on müüja või ostja kuludega ning sätestab, et vastavate kulude kandmine oleneb veolepingus sätestatust. Nii on soovitatav vaidluste vältimiseks müügilepingus kokku leppida, mis kulusid veoleping täpsemalt katab. Sealhulgas on müüja kuluks ekspordiriigi korraldusel inspektsiooni läbiviimine ning vastupidi ostja kohustuseks impordiriigi vastavad inspektsioonid jms. Nõuded kauba pakkimisele lähtuvad veoviisist, veolepingu sõlmimine on seejuures müüja kohustus.

CIF erineb CFR klauslist vaid sellega, et selle puhul on müüja kohustatud muretsema omal kulul laadungi kindlustuse. Et kaubaga seotud risk läheb ostjale üle tarnimisel, tuleb kindlustus sõlmida ostja või viimase poolt nimetatud kolmanda isiku, mitte müüja kasuks. Müüja on kohustatud kindlustuslepingu sõlmima hea mainega kindlustusandjaga ja vaid miinimumkattega. Kui pole muus kokku lepitud, tuleb miinimumkatte sisustamisel lähtuda Institute of London Underwriters lastikindlustusklauslitest.