Autor: Mariliis Pinn • 27. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Üks varises napilt enne pensionile jäämist teise ilma kevadel, kirjutas nädalaleht Den za Dnjom. Teine läks vaid 41 aastasena manalateele mõned kuud tagasi. Kolmas, kes sai 1. mail 50 aastaseks, lahkus siit ilmast alles eelmisel nädalal. Laskumata meditsiinilisse spetsiifikasse, võib nende surma kokku võtta lühidalt: ühel infarkt, teisel insult, kolmandal südamepuudulikkusest tingitud tromb. Kaks kolmest varasurnud vedurijuhist olid Eesti Raudtee palgal. Eesti Raudtee juhtkond kolme äkksurnud vedurijuhi osas mingeid süümepiinu ei väljenda: nende arvates võis siin pigem rolli mängida mitte tööstress, vaid  tööväline elu. Ühtlasi vihjatakse võimalusele, et vedurijuhid püüavad arstliku komisjoni eest enda tervise olukorda varjata, ehkki üksikasjalikumalt keeldutakse seda momenti kommenteerimast.

4. septembril avanes Orava piirijaamas järgmine pilt: vedurijuht Andrei ronis jaama jõudnud kaubarongi vedurilt maha. Astus mõned sammud ja kukkus siis kokku. Arstidel tema elu päästa ei õnnestunud, kuid oma töö tegi Andrei lõpuni. Vedas rongi piirijaama kohale, mitte ei vajunud kokku otse juhtkangide taga. DD andmetel töötas südamepuudulikkuse tõttu surnud mees Eesti Raudtee konkurendi E.R.S.i jaoks.

Kui Andrei juhtumi taustal rääkida vanemate raudteelastega, nimetavad nad põhilise tervisetapjana nn pikaliiniotsi. Näiteks marsruut Tallinn (Muuga) - Orava piirijaam: 12 tundi sinna, 6 tundi kohustuslikku puhkust ja seejärel 12 tundi tagasi. Tegelikult kujuneb üks vahetus nn kaudse tööaja lisandumise tõttu märksa pikemaks. Kui vedurijuht elab näiteks Tapal, kulub tal Muugale jõudmiseks vähemalt poolteist tundi. Aga sageli lükatakse ka rongi väljumisaega tund või paar edasi.

Lisaks võib tee peal tulla mitmeid viivitusi. Näiteks peab toll Tartus, kus vormistatakse vajalikud protseduurid, rongi kauem kinni. Niisiis võib üks ots üsna lihtsalt kujuneda ka 16 tunniseks. Kohustusliku 6tunnise puhkeaja puhul on küsimus, kui palju keegi üldse see aeg puhkab. Eriti tapvad on tingimused suvel, mil vedurikabiinis valitseb 40 kraadine kuumus.

Ilmselt hakkavad vedurijuhtide tervises välja lööma ka Eestis valitsenud nn transiidibuumi tagajärjed. Vedurimeeste ametiühingu juht Heino Rüütel märgib mornilt: "Stress ja pinge on meeste tervist tõsiselt kahjustanud. Need on alles esimesed surmad." Seega on tõeline õnneseen see vedurimees, kes sooduspensionini jõuab. Rüütel lisab, et suurte naftavedude ajal tegid mehed aastas kuni 700 ületundi. Alla 200 ületunni ei teinud keegi. "Siis saadi ka korralikku palka, kuid peamiselt ületundide eest," ütleb Rüütel. "Praeguseks on sissetulekud seega katastroofiliselt langenud." Vedurijuhi abi 8000 netokrooni peab Rüütel tervisetapmise eest viletsaks tasuks.

Aastasse 2004 jäi Eesti Raudteel nn pikkade veoõlgade kasutuselevõtmine ehk praegune kahe 12 tunnise vahetuse ja nende vahel 6tunnise puhkuse süsteem. 2001. a erastati tänaseks riigile tagasi ostetud Eesti Raudtee mäletatavasti ameeriklastele. Nende ajal kaotati aga Tapa kui sõlmjaama tähtsus ära, kus varem rongibrigaade vahetati. Kindlasti lisas see firmale kokkuhoidu, kuid vedurijuhtidele ka koormust. Lisaks uurib Eesti Raudtee võimalusi kaotada ära ka vedurijuhtide abide ametid.

 Praegu peab Rüüteli juhitav vedurimeeste ametiühing Eesti Raudtee ja tema konkurendi E.R.S.iga lahingut, et ka 6 tunnine kohustuslik puhkus piirijaamas kuuluks vedurijuhtidel tasustamisele. Läbirääkimised ses küsimuses on juba aastaid tupikus.

Eesti Raudtee pressiesindaja Urmas Glase märkis, et raudteetöötajate tervisekontrolli sagedus sõltub isiku vanusest. Kontrollis tuleb käia 1 - 5 aasta tagant, kui tervishoiuarst ei määra seda sagedamini. Samuti kontrollitakse enne sõitu pisteliselt vedurijuhtide tervist. Kui vedurijuht või abi on olnud haiguselehel kauem kui üks kuu, läbib ta tööle naastes uuesti terviskontrolli. Vedurijuhtide tervisetõendi koopiad saadab Eesti Raudtee tehnilise järelevalve ametile.

"Siinkohal ei soovi me kommenteerida, kui kvaliteetselt töötavad tervisekontrollijad," nentis Glase. "Või kui palju varjavad kontrolli minejad oma tegelikke tervisehädasid. Spekulatsioonidel pole mõtet."

Glase lisas, et jutt reeglipärastest ülipikkadest tööpäevadest on ülepaisutatud: "Vaid kolmandik kaubaveoga sõitudest on säärased, kus vedurimeeskond vajab pöördepunktis puhkeaega. Ja kui seda ka ette tuleb, siis ületöötanud juhtide rakendamine on välistatud. Vedurijuhid on oma töö iseloomuga tuttavad ja nõus selliselt töötama. Kindlasti ei lähetata sõitu üleväsinud inimesi." Glase väitel peab Eesti raudetee töö- ja puhkeaja omavahelise suhte nõuetest rangelt kinni.

Vedurijuhtide tervise kontrollimisega tegeleb mitu firmat, sealhulgas OÜ Baltic Euromedical. Seal töötav doktor Tatjana Jaanik ütles DDle, et peab väga tõenäoliseks, et praegu hakkab vedurijuhtide tervises ilmnema transiidibuumist tekkinud ülekoormus. "Nende tervist mõjutavad loomulikult ka vanus, ületunnid ja stress, et võidakse koondada," märkis Jaanik. Tema kinnitusel juhtub siiski suhteliselt harva, et arstid tervisetõndit vedurijuhile välja ei kirjuta. Pigem püütakse inimene suunata haiguslehele, kui haigus on ravitav, sest töö kaotus pole kerge kellegi jaoks. Samas on dr Jaaniku kinnitusel siiski vale arvata, et tervisekomisjon on vaid formaalsus. "Niisama me ühelegi tõendile alla ei kirjuta," rõhutas Jaanik.