Autor: Mariliis Pinn • 21. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

USA valitus teatas eile, et ei tulnud vastu oma riigi kolme suurima autotootja palvele 25 miljardi dollari eraldamiseks nende vere väljavoolamise vältimiseks, kirjutas Äripäev.

Kolmest suurima, General Motorsi jaoks toob otsus tõepoolest aja luigelaulu komponeerimiseks, sest neid soosiva uue presidendi Barack Obama ametiajani jaanuaris ei pruugi neil jõudu jätkuda.

Ühest küljest on väga kurb, et ka kõige võimsamad on ükskord määratud hukule. Ja lisaks jääb GMi lõpu korral töötuks hinnanguliselt 2,5 miljonit inimest ning riigikassasse laekub maksude näol raha 108 miljardit dollarit vähem.

Teisest küljest võiks mõelda, miks peaks valitsus maksumaksja raha kulutama ühe mõtlematu gigandi päästmisele? Miks ei kuulunud ettevõtte negatiivsete stsenaariumide hulka korralik majanduslangus ja krediidi külmumine?

Tõsidust, millele pea kõik maailma majandused otsa vahivad, ei osanud ette näha praktiliselt mitte keegi. Kuidas võtaks siis üks väga edukas ja väga suur tootja oma plaanidesse võimaliku kokkukukkumise, kui alles mitte väga ammu oli kõik lausa suurepärane?

Kui GM läheb, siis läheb, aga tegelikult kardan kõige rohkem juba ühe juhtunud õnnetuse kordumist. Kardan, et tuleb uus Lehman Brothers, mis tehti teistele õppetunniks ja mille kukkumise mõju ei aimanud keegi enne selle realiseerumist.