11. jaanuar 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Välimus on üsna sarnane eelkäijaga, kuid rõhutab uut nn pika nina joont. Küll on veidralt paigutatud udutuled, mis asuvad pigem külgedel kui esiosas. Nagu 207-l on ka 308 esipampri keskel suur must tala. Selle kerge välimuserikkuja eesmärk on aga selge - kaitsta jalakäijat. Nimelt viskab see jalakäija otsasõidu korral kapotile, kus teda ootab ees suhteliselt pehme maandumine. Nii peaks rohkem viga saama auto kui jalakäija. Kui tahate mööda linna jalgsi liiklejaid ilmtingimata vigastada, siis Peugeot 308 pole teie auto.

Sisu on saanud samuti omajagu muutusi. Armatuur on muutunud lamedamaks ja, kui ma nüüd julgen seda öelda, sportlikumaks. Nimelt pakuvad madalat ja kokpiti tunnet tekitavat armatuuri ning keskkonsooli tavaliselt just sportautod.

Võrreldes eelkäijaga on isteasend madalamale viidud, mis samuti tekitab sportlikku tunnet. 307-s oli vägisi tunne, et oled nagu puki otsas, mis polnud selle klassi auto moodi. Jalaruumi oli eelmise põlvkonna autol omajagu nii ees kui ka taga ja ega uuelgi pole see kadunud.

Täiskasvanud inimene võib ilma krampe saamata tagaistmel ka pikki otsi sõita. Pagasiruum on piisavalt suur, et sinna võis terve lapsevankri ühes tükis sisse lennutada, ilma et midagi legostama peaks.

Proovisõiduk oli diiselmootoriga, mis pani mind imestusest ohkima. Maanteel suutis see näidata kütusekulu alla viie liitri saja kilomeetri kohta.

Tõusnud kütusehinnad ning idiootne hinna- ja maksupoliitika, mis on teinud diislikütuse kallimaks kui bensiini, panevad paljude diiselautode müügi meil kalevi alla. Kuid selles autos näen ma küll mõtet, sest kütusekulu on enam kui hea ja kindlasti tasub see bensiinimootoritega võrreldes ära.

Prantslased on 308 näol teinud pea väga hea auto, aga kuskil peab ju järeleandmisi olema. Neid ongi ja paraku jube lollis kohas.

Ma istun madalal, mul on šeff kokpiti tunne, mootor tõmbab normaalselt ja käigukast töötab kui kellavärk. Tahaks läbi rooli ka mõnu tunda ja läbi käte lugeda, mis tee räägib. Paraku on sõidumõnu roolitunnetuse kaudu unustatud. Nägu tuvipraest veel rõõmsalt rasvane, pole prantslased viitsinud head autot lõpuni viia ja ikka jätnud mingi aga õhku.