Väikemaastur on Volkswageni jaoks väga oluline mudel, sest täidab tühimiku mudelirivis kohal, kus konkurentide näitel asetsevad väga olulised müügihitid. Välimuselt on auto justkui mõne hullu professori juures käinud Touareg, mida teadlane oma imeaparaadiga kahandas. Üldiselt volkswagenlikult rahuliku välimusega auto ei kriiska kuskilt nagu mõni segase ideeauto koopia.
Salong on meenutus mujalt. Meelde tuleb Golf Plus, kust armatuur tõepoolest laenatud on. Iseenesest on kõik täiesti viisakas ja kurta eriti ei saa. Üle nn lamavate politseinike sõites tundus, et vedrustus on autol üsna pehme.
Tiguani pakutakse kahe erineva ninaga. Õigupoolest lastakse ostjail valida kahe esistange vahel: üks on rohkem linnaliku olemisega ja teine pakub suurt tõusunurka maastikul.
Selline asi pani mõtlema: miks? Kas siis linnatänavate uued kuningad saavad siis hakkama ka maastikul? Tiguani demonstratsioonil oli pandud tugev rõhk näitamisele, et saab küll.
Võtan siinkohal julguse kokku ja väidan, et mahamärgitud offroad-rada, millel autosid proovida sai, lähimad konkurendid ei läbiks.
Jõuallikatest saab valida nii bensiini- kui ka diiselmootorite vahel, kuid see pole üldse oluline.
Erinevalt konkurentidest saab Tiguani näol soetada eurooplaste ammu ihaldatud kombinatsiooni - diiselmootori automaatkäigukastiga. Meil hitistaatuses olevad linnamaasturid Honda CR-V ja Toyota RAV4 sellist varianti veel paraku pakkuda ei suuda. Eestisse saabub Tiguan umbes kolme kuu pärast.