Online-intervjuu: Millist reisirongiliiklust plaanib pakkuda SEBE?

Tellitud 20 diiselrongi on Eesti jaoks piisav või isegi väikese varuga. Tänasega võrreldes isegi pisut suuremat sõidusagedust on võimalik pakkuda ka 16-17 diiselrongiga. Kindlasti on väiksemad koosseisud praktilisemad, sest reisijate arvud ei ole Eestis väga suured.

Reisijate vedu kiirustel 400-500km/h vajab kosmilisi investeeringuid infrastruktuuri ning veeremisse ja see ei ole Eestis isegi väga hea fantaasia korral mõeldav. Tõsiselt saame rääkida, et rongide liikumiskiirus kogu raudteevõrgul on 120 km/h, kuigi ka selle saavutamiseks on investeeringuid tehtud juba ligi 100 miljonit eurot. Pikas perspektiivis on mõeldav 160 km/h kogu raudteevõrgustikus, kuid see vajab kindlasti toetusrahasid Euroopa Liidu fondidest ka järgmistel perioodidel. Eraldi teema on Rail Baltica, kus kiirus saaks olla enam kui 200km/h.

Raudteetaristusse investeerimise strateegia on riigi kujundada ning SEBE lähtub oma plaanide tegemisel realistlikust olukorrast ja taristu võimalusest.

Ühistransport on igal juhul roheline viis reisimiseks. Meie ökoloogiline jalajälg bussiga või rongiga sõites on oluliselt väiksem kui üksi või mitmekesi autoga liigeldes. Nii nagu uued bussid, muutuvad ka uued rongid järjest keskkonnasäästlikumaks. Diiselrongi kütusekulu sõltub palju rongijuhi sõiduoskustest, kuid võib eeldada, et see on 15-20% väiksem kui tänasel veeremil. Keskkonnamõjude seisukohast on aga hoopis olulisem, et heitgaasid peavad uutel rongidel vastama märkimisväärselt karmimatele tingimustele.

Nagu eelnevas küsimuses ka vastasin, siis ma arvan, et 20 diiselrongi on Eesti jaoks piisav või isegi väikese varuga. On selge, et iga tunni järel rongi käima panemine läheks riigile (s.t. meile kõigile) väga kalliks, sest piletitulu katab umbes kolmandiku kogukuludest ning ülejäänu tuleb riigi toetusest. Ühistransport peab toimima ühtse süsteemina ning rong ja buss peavad teineteist täiendama. Bussiliiklus tagab suurema sageduse linnade vahel. Rongi roll on pakkuda teenust eelkõige aegadel kui nõudlus on väga suur. Oluline on, et ühistranport vastaks reisijate vajadustele ja seejuures oleks ühiskonnale jõukohane.

Ma ei näe mingisugust põhjust, miks peaks reisiveo teenuse osutamisega tegelema riigiettevõte. Eestis on linnadevahelises bussiliikluses eraettevõtjate nutikuse abil üles ehitatud üleriigiline liinivõrk ning pingutatakse iga reisija nimel. Seejuures riigile see kulusid ei tekita - vastupidi bussisektor on arvestatav maksumaksja.

Rongid aga peavad kuuluma riigile, sest nii on alati võimalik konkursi korras valida parim teenuse pakkuja. Võimekaid ühistranspordi ettevõtteid on kindlasti aga nii Eestis kui mujal, kelle kogemust on riigil tark ära kasutada.

SEBE soov on pakkuda nauditavat reisiteenust rongidega. See aga ei tähenda veeremi, ega taristu remontimist või haldamist. Reisiteenuse pakkumises on väga vähe sügavalt raudteespetsiifilist. Loomulikult peavad ettevõttes olema ohutuse ja liikluskorralduse eest vastutavad raudteeharidusega inimesed ja need on SEBEs ka olemas.

Muus osas on aga kõige olulisem keskendumine reisijale ja pakutavale teenusele. Pole oluline see, kas reisiteenust osutatakse bussiga või rongiga – oluline on anda inimesele põhjus eelistada ühistranporti autole.

Peamiseks sihiks on osalemine Eesti siseriikliku rongiliikluse operaatori konkursil. Selle hanke puhul annaks riik konkursi korras kasutada elektri- ja diiselrongid, mille riik Stadlerilt soetab. Rahvusvahelise liiniveo teemast pole praegu veel põhjust rääkida. Küll aga on selge, et atraktiivne rahvusvaheline rongiühendus eeldab teisel mugavustasemel reisironge.

See, millises osas on SEBE’l võimalik reisirongidega opereerida sõltub riigi poolt korraldatava konkursi tulemusest.

SEBE tõstis bussijuhtide palka juba eelmise aasta juunis ning meie bussijuhtide palgatase on täna kõrgem kui üldtöökokkuleppe miinimum. SEBE kaugliini bussijuhtide keskmine brutopalk normtundide juures on 950-1000 eurot. Sooviksin leida ka sel aastal võimalusi bussijuhtide palgatõusuks, kuid eks siin tuleb tõsiselt otsa vaadata nii kuludele kui tuludele.

Eelistan nii Riiga sõiduks kui ka Eestis liikudes bussi.

Eelmisel aastal oli seoses linnaliikluse käivitamisega väga palju liikumist just Tallinna ja Tartu vahel. Viis tundi, mis ma kahe linna vahel sõitmiseks kulutasin, sain bussis edukalt ära kasutada töötamiseks - autos seda võimalust ei ole.

Kui uute reisirongide lisandumisel toimub ainult reisijate ümberjagunemine bussi ja rongi vahel, siis pole tegelikult midagi saavutatud. Oluline on see, et Tallinna ja Tartu vahel väheneks autokasutajate arv ning rohkem inimesi eelistaksid ühistransporti. Tallinn-Tartu maanteel liigub päevas ca 6000 autot ning vaid 100 bussi. Liiklusohutuse parendamise seiskohalt on tähtis just autode arvu vähenemine. Selleks peab ühistransport toimima ühtse süsteemina, kus oma roll on nii rongil kui bussil. Täna liigub Tallinna ja Tartu vahel ühistranspordiga hinnguliselt ca 20-30% inimestest. Tulevikueesmärk võiks olla mitte vähem kui 40%.

Tallinki aktsiaid ma omandanud ei ole ja Hugo Osula eest ei oska paraku vastata. Kindlasti on põhjust Tallinkit kiita, sest tegemist on hea näitega, kuidas Eesti ettevõte on suutnud olla edukas rahvusvahelises konkurentsis. Läbi selle on Tallinkil kindlasti oluline roll Eesti majanduse arengus ja edus nii täna kui tulevikus.

Muutmaks bussiliiklust kättesaadavamaks on SEBE omalt poolt kehtestanud väga suured soodustused noorematele kui 26-aastased ning vanematele kui 60-aastased reisijaid. Noored saavad poole hinnaga pileti laupäeviti ning eakad teisipäeviti, kolmapäeviti ning neljapäeviti. Kõikidel ülejäänud nädalapäevadel on noortele ja eakatele soodustus 10%. Lisaks on Tallinn-Pärnu, Tallinn-Narva ja Tallinn-Tartu liinidel Noorte Ekspressi väljumised, kus noortel on samuti 50% soodustus.

Uuendame oma piletimüügisüsteemi selle aasta teises pooles ning tähelepanu pöörame just püsiklientidele. Mõtleme sellele, kuidas pakkuda soodsamat sõitu neile reisijatele, kes SEBE busse sagedamini kasutavad.

Ettevõte peab olema dünaamiline ja muutuv vastavalt keskkonnale ning valmis oma tegevusi alati vastavalt kompetentsile laiendama. SEBE ei positsioneeri ennast kitsalt bussiettevõttena, vaid näeme ennast ühistranspordi teenuse pakkujana. Lennundusäris osalemise ambitsioone SEBE’l hetkel ei ole. Aga ega aastaid tagasi polnud ka nägemust rongiliikluses osalemiseks.

SEBE on pikaajaliselt tegutsenud reisiveoturul ning omandatud väga hea kogemuse. Erinevalt reisirongiliiklusest saab linnadevaheline bussiliiklus hakkama ilma dotatsioonita ja see tähendab, et on väga oluline tajuda reisijate vajadusi ja soove. Kaugliiklusega tegelevad bussiettevõtted pingutavad selle nimel, et reisijaid oleks üha enam. SEBE reisijate arv on kahel viimasel aastal oluliselt kasvanud. Võrreldes 2009. aastaga oli möödunud aastal SEBE bussidega reisijaid 288 000 ehk 16% võrra rohkem.

Ühistranspordis muutuvad üha olulisemaks lisateenused ja nö. emotsionaalne väärtus. Selles osas on SEBE’l mitmeid ideid, mida kavatseme rakendada lähiajal bussiliikluses ning millel on oluline roll ka reisirongiliikluse konkursil esitatavas äriplaanis.