23. mai 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Füüsiline internet – Eesti võimalus teha ajalugu

Fred Märtsoo
Kaupade liigutamisel tarneahelas on nii mõndagi õppida internetilt, mistõttu on aina enam hakatud rääkima mõistest „füüsiline internet“. Innovaatilisele Eestile oleks selle elluviimine aga võimalus teha sarnast ajalugu Skype`i ja pakirobotite arendamisega.

Füüsiline internet – kaupade liigutamine igapäevases füüsilises maailmas samadel põhimõtetel nagu liigub informatsioon internetis, tundub esmapilgul ulmelise ja arusaamatuna. Veidi süvenedes võib aga märgata, et tegemist on väga sarnaste protsessidega ning viimastel aastakümnetel kiirelt arenenud internetist on tarneahela koostamisel nii mõndagi õppida.

Algselt on kaupade liikumine toimunud võimalikult sirgjooneliselt ja konkreetsete punktide vahel – ühes külas kaubad veovahendile ja sama sõidukiga järgmisesse külla lõppsihtkohta kohale. Vahemaade pikenedes tekkis vajadus kasutada erinevaid transpordiliike ja seetõttu vajadus ka kaupu ühelt transpordilt teisele ümber laadida.

Suurimad sellised ümberlaadimise kohad on traditsiooniliselt olnud sadamad, kuna maismaa- ja meretranspordi vahendite erinevuse tõttu oli vaja kogu kaup ühelt transpordivahendilt maha laadida, tihti ka lattu ootele panna, kuni tekkis võimalus see teisele transpordiliigile peale laadida.

Tänaseks on jõutud selles etapis standardiseeritud konteinerite kasutamiseni, mis on kaasa toonud kogu sadamate ja nendega seotud infrastruktuuri täieliku muutuse. Kui varem oli sadamates vaja erinevaid ladusid ja tehnikat, millega eri tüüpi kaupa käsitleda, siis täna piisab ainult tühjast platsist ja konteinerite käsitlemise tehnikast – lao moodustavad konteinerid ise, olles kaitseks kaupadele ladustamise ajal sama moodi nagu veo ajal.

Kuigi konteinervedu tundub olevat väga vana leiutis, siis tegelikult on neid reguleeriv standard ISO 668 pärit aastast 1968, ehk standardiseeritud konteinertransport on toiminud kõigest 50 aastat. Samas on selle ajaga tekkinud globaalne transpordisüsteem ja kõik, mis vähegi konteinerisse mahub, on väga lihtsalt transporditav ükskõik millisesse maailma sadamasse. Sadamatest edasi on pilt veidi kirjum, kuid mingil viisil saab igal pool konteineri ka sealt edasi kauba lõppsihtkohta.

Konteinerid Muuga sadamas

Konteinerid kui internet

Kui vaadata merekonteinerite liikumist veidi suurema pildina, võib siin näha teatavat sarnasust info liikumisega internetis. Kui on vaja saata kümme konteinerit ühest riigist teise, liiguvad need üsna sarnaselt informatsioonipakettidele internetis – iga konteiner laetakse eraldi autole või rongile ja need toimetavad need sadamasse, kus nad jäävad järgmist laeva ootama. Edasi võivad konteinerid sattuda samale laevale, aga ei pruugi. See pole ka otseselt oluline, kuna tähtis on, et lõpuks jõuaksid kõik konteinereid soovitud lõppsihtkohta sõltumata sellest, millise teekonna on need vahepeal läbinud.

Ehk sadamaid võib võrrelda ruuteritena, mis iga saabuva konteineri kõige sobivama lahendusega edasi saadab. Hiinast Eestisse saabuvad konteinerid läbivad enamjaolt mitmeid sadamaid ja tihti laetakse need ümber suurematelt laevadelt väiksematele, mis need siis lõpuks Eesti sadamasse toimetavad.

Kui vaadata konteinerite liikumist globaalselt, võib öelda, et „füüsiline internet“ on täiesti olemas kaupade liikumisel koormate tasandil ja juba pea 50 aastat edukalt toiminud. Samas on aga interneti eripära ja eelis täna selle personaalsus – igasugune info jõuab iga kasutaja arvutisse või taskus olevasse telefoni ja sellega oleme täielikult harjunud.

See areng on olnud väga kiire, veel üsna hiljuti olid olemas internetikohvikud ja avalikud internetipunktid, kuhu tuli spetsiaalselt kohale minna, et endale saadetud infole ligi pääseda. Kaupade liikumises oleme mõnes mõttes samas seisus – selleks, et saadetud pakk kätte saada, tuleb kas kuskile kohale minna või vastupidi – kuskil paigal püsida, kuni keegi selle siis kohale toob.

Pakendite hulk kasvab

Füüsilise interneti kontseptsioon ongi mõeldud muutma olukorda, kus kaubad liiguvad küll globaalselt efektiivselt ja standardiseeritud vahenditega, aga juba alates jaotuskeskusest, kus konteiner tühjaks laetakse, jõuame tagasi ebaefektiivsete süsteemide juurde.

Tänaseks on meil küll olemas mitmeid lahendusi, mis olukorda veidi parandavad, aga põhiosas käib tegevus ikka samamoodi nagu sajandeid tagasi – võtame erinevad pakid, mis igaüks on erineva kuju, suuruse ja pakendiga, sorteerime need hunnikusse, tõstame kaubikusse ja hakkame laiali vedama.

Ühte pakki saab mitu korda tõsta ja selle käigus kahjustuste vältimiseks on vaja kulutada suur hulk pakkematerjali, mille paki lõplik adressaat esimese asjana minema viskab ja mille utiliseerimiseks peab olema käigus terve süsteem jäätmetega tegelemiseks.

Mida rohkem areneb e-kaubandus ja levib kaupade tellimine pakkidega, seda suuremaks on muutumas probleem jäätmetega. Juba täna kipub paberi- ja pakendikonteiner kortermajade juures kiiresti väikeseks jääma – igasugust pakkematerjali on lihtsalt nii palju ja seda lisandub kogu aeg juurde. Samas tempos mahtude kasvades on suur tõenäosus, et pakenditeema muutub tõsiseks probleemiks. Igal juhul on vaja leida lahendus pakendite vähendamiseks ja samas ka pakkide liikumise efektiivsemaks muutmiseks.

Mis on juba olemas?

Konteinerist väiksemate kaubamahtude liikumiseks on olemas juba mitmeid lahendusi, tuntuim neist kindlasti kaubaalus, mis on samuti standardiseeritud. Ka selle ajalugu on sellisel kujul vaid veidi pikem kui konteineritel. Igapäevases elus tarbija seiskohalt ei ole kaubaalus ka eriti oluline, kuna sellises koguses kaupa, mida peaks vedama alusega, on vaja väga harva. Näiteks ehitusmaterjalina, kuid igapäevaselt liiguvad oluliselt väiksemad kogused.

Samas toiduainete tootmises on välja arendatud ja aina laialdasemalt kasutusel korduvkasutatavad kastid, mis liiguvad suletud süsteemis tootja ja kaupluse vahel, kastid on eraldi jälgitavad, tagastamisel üksteise sisse asetatavad ja sellega ruumisäästlikult transporditavad.

Kasutamise vahel kastid pestakse, tagades sellega hügieenilisuse ja kokkuvõttes kaob vajadus ühekordsete transpordipakendite kasutamiseks. Sarnast süsteemi saab kasutada väga erinevate kaupade liigutamiseks tootja ja kaupluse või tarnija ja tootja vahel. Toimiv süsteem on olemas ka kinnitusvahendite ja tarvikute liigutamiseks.

 

Prisma toidukuller

Pisikonteinerid koduväravasse

Nii mõnigi standardiseeritud lahendus tarneahelas on juba täna olemas ning aasta-aastalt liigume lõpptarbijale lähemale. Kõige keerulisem on just viimane lüli, kuid siingi on lahendused olemas. 

Standardsed kaupade liigutamise lahendused on küll kuluefektiivsemad, kuid kahjuks ei aita need kaupade jõudmisel iga üksiku tarbijani. Olemas on küll pakiautomaadid ja kullerteenused, millest esimene sarnaneb internetikohvikule, kuhu tuleb soovitu kätte saamiseks eraldi kohale minna ja kust pikema aja möödudes pakki enam kätte ei saa, kuna see on automaadist ära viidud. Sellises olukorras tuleb minna juba jaotuskeskusesse, mis võib asuda päris kaugel.

Kuller on võrreldav kunagise telegrammiteenusega, ehk pakk tuuakse füüsiliselt kohale, ise ei pea kuhugi minema. Samas tähendab see aga mingil ajavahemikul kindlas kohas olemist ja vaba sidekanali olemasolu – telefoniga rääkida ei tohi, sest kui kuller ei saa oma saabumisest teada anda, läheb ta lihtsalt minema. Lõpuks rakendub sama skeem, et pakile tuleb ise kuhugi järgi minna või läheb see üldse saatjale tagasi.

Esmapilgul tundub kullerteenuse lahendus parim, kuna lahendab efektiivselt kauba kohale toimetamise ilma igasuguse täiendava vaevata vastuvõtja jaoks. Tegelikkuses on aga teenus üsna kallis ja linnades ka probleemne, kuna vastuvõtjad saavad enamasti olla kodus samal ajal (nt enne või pärast tööd), ehk ka kullerid peaksid suures osas töötama väga lühikeses ajavahemikus, mil reeglina on ka liiklus kõige tihedam. Samuti on selline teenus suhteliselt kallis ja ebaefektiivne, kuna kõiki pakke ei õnnestu alati üle anda ja kulud ühiku kohta võivad olla väga kõrged.

Samuti on piirangud ka pakiautomaatide puhul, kus tipphooajal ei jätku piisavalt ruumi ja üsna tavapärane vaatepilt jõulude ajal on, et töötaja seisab kastidega automaadi kõrval, andes üle neid pakke, mis automaati ei mahtunud. Automaate saab teoreetiliselt lisada lõputult, aga sel juhul on need enamuses ajast kasutamata.

Puudu vaid väike samm

Kui vaadata päeval ringi kauplustes või igal ajal jaotuskeskustes, võib näha hulka inimesi, kes liiguvad ringi kärudele asetatud kastidega, kuhu igasse kasti eraldi korjatakse kokku erinevate klientide tellimusi. Eriti selgelt on selline tegevus nähtav mõnes suuremas supermarketis, kus peale tellimuse kontrollimist laotakse kaubad kottidesse ja antakse järele tulnud kliendile üle. Sellised lahendused on igal kasutajal enda välja töötatud ja võivad olla sarnased, aga ka täiesti erinevad.

Kui vaadata neid tänaseid tegevusi, siis tegelikult on puudu veel vaid väike samm, et füüsiline internet reaalselt tööle hakkaks ja et kaubad jõuaksid sarnaselt e-kirjaga igale inimesele võimalikult lähedale. Toidukaupade näitel on vaja ainult kokku leppida standardse temperatuurikindla sobiva mõõduga väikekonteineri lahendus, mis on kasutusel suletud süsteemis jaotuskeskuse ja lõpptarbija vahel.

Temperatuuri teema on meie kliimas oluline lisaks toidukaupadele ka elektroonika tarnimisel, mis samuti eelistab sobivat temperatuuri vahemikku. Kui laiendada merekonteinerite lahendus sellistele väikekonteineritele, saame ka pakiautomaadid muuta modulaarseteks – keskseadmel ehk automaadi arvutil ei ole piirangut, mitu pakki ta haldab ja selliseid mooduleid saab lihtsalt juurde lisada. Soovitud lahendus on siiski selline, kus sellised moodulid jõuavad tarbijale võimalikult lähedale, parim asukoht oleks see, kus täna asuvad postkastid.

Seega annaks täieliku lahenduse füüsilise interneti võtmes süsteem, kus väikekonteinerid liiguvad jaotuskeskusest kortermajadesse või eramajade rajooni keskusesse sarnaselt posti liikumisega postkastidesse. Tühjad konteinerid saab kauba tarnimisel sama transpordiga tagasi viia ja kasutada juba olemasolevaid süsteeme nende pesemiseks ja kontrolliks.

Kindlasti saab soovi korral süsteemi viia ka iga üksiku elumajani, sel juhul võib lisanduda täiendav kulu, kuna transpordi maksumus ühiku kohta suureneb. Täpselt sama süsteemi saab kasutada ka B2B tarnete puhul väga erinevate kaupade transpordiks ja ettevõtetes on kindlasti lihtsam leida sobivat asukohta nn. tuleviku postkasti paigaldamiseks.

Füüsiline internet on üsna nähtavas tulevikus teostatav idee, mis vajab esialgu erinevate osapoolte koostööd, kuid kokkuvõttes annab olulist säästu tarneahela kuludelt ja eriti suure säästumõjuga on pakendite vajaduse drastiline vähendamine. Eestil on võimalik oma väiksuse tõttu olla sellise süsteemi ja standardi väljatöötamisel teerajajaks ja globaalseks suunanäitajaks. Nii, nagu me oleme esirinnas pakirobotite jms väljatöötamisel.

Fred Märtsoo, Äripäeva teabekeskuse Logistika ja ekspordi valdkonna peatoimetaja

 

Liitu Logistikauudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Logistikauudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Tõnu TrammLogistikauudised.ee juhtTel: 52 777 80
Anu SoometsSündmuste programmijuht Tel: 5164397
Rain JüristoReklaamimüügi projektijuhtTel: 6670 077