Autor: Moonika Kukke • 13. veebruar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eestis on elektriautode kui keskkonnasõbralike transpordivahendite kasutuselevõttu juba mõnda aega propageeritud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi elektromobiilsuse programmi raames välja töötatud korra alusel saab eraisik taotleda isegi toetust elektriauto ja selle laadija soetamiseks. Üle-eestiline laadimisvõrgustik peaks ministeeriumi plaanide kohaselt valmima selle aasta jooksul (vt lähemalt www.elmo.ee). Samuti on sotsiaaltöötajate kasutusse antud 507 elektriautot katsetamaks oma esimest Eesti talve. Euroopa Parlamendi 6. mail 2010. aasta resolutsioonis elektriautode kohta on täpsemalt kirjeldatud, millised küsimused vajavad seoses elektriautode kasutuselevõtuga lahendamist.

Teatavasti vajab elektriauto aku aeg-ajalt elektriga laadimist, mida saab korraldada mitmel viisil. Nii võib auto omanik laadida akut, kas oma kodus või siis avalikus laadimispunktis, mis võib kuuluda nii avalik-õiguslikule isikule (nt riik, kohalik omavalitsus) kui eraõiguslikule isikule (nt parkla, tankla või kaubanduskeskuse omanik). Elektriautode kasutuselvõtuks on vajalik seega elektrivõrgust elektri saamine, mis tähendab esiteks, et laadimisvõrk tuleb liita elektrivõrguga ning teiseks seda, et aku laadimiseks tuleb elektrit osta ja müüa. Nii laadimispunkti liitmine elektrivõrguga kui elektri ost-müük on tegevused, mis kuuluvad elektrituruseaduse reguleerimisalasse, kuid mida seadus elektriauto ja selle laadimise eripärast lähtuvalt veel ei reguleeri. Kas eraldi regulatsioon oleks üldse vajalik või võiks jätkata nii nagu praegu, kus Kredex hakkab korraldama ja haldama 200 kiirlaadimispunktiga laadimisvõrgu rajamist, võrguettevõtja ehitab välja liitumispunktid ning võrku hooldab, mõõtmist ja infovahetust korraldab, elektrit müüb .... kes ja kelle kulul?  Või oleks siiski targem mõelda läbi pikaajalisem ja integreeritum lahendus?

Elektriauto avalikuks kasutamiseks mõeldud laadimisvõrk on oluline ja kallis infrastruktuur, mistõttu  tuleb otsustada, kas sellele peaks olema kõigil isikutel võrdne juurdepääs või tuleks see valdkond jätta erainitsiatiivil arendamiseks. Üks võimalik lahendusviis oleks näiteks selline, kus avalikuks kasutamiseks mõeldud elektriautode laadimisvõrk kuuluks võrguettevõtja elektrivõrgu koosseisu ja võrguettevõtja hakkaks osutama uut liiki võrguteenust. Põhjuseid, miks selline lahendus oleks mõistlik, on mitmeid. Esiteks on laadimisvõrk osa paljuräägitud smart-grid´ist, mis peab lisaks kvaliteetsele elektrivarustusele võimaldama ka kahesuunalist infovahetust elektrivõrgu ja elektriauto vahel. Targa elektrivõrgu arendamise eest vastutavad eelkõige võrguettevõtjad. Teiseks peaks laadimispunktides sarnaselt muu elektrivõrguga olema elektriautodele tagatud mittediskrimineeriv, regulaarne ja kvaliteetne elektrivarustus, samuti olema korraldatud elektrienergia mõõtmine kauglugemise teel ja arvelduseks vajalik mõõteandmete töötlemine. Elektrituruseadusest tulenevalt on need kohustused võrguettevõtjal niikuinii. Kolmandaks peaks elektrituru avanedes olema elektriautode omanikel võimalus ka laadimispunktis osta elektrit enda valitud elektri müüjalt, selleks saab kõige paremini eeldused luua võrguettevõtja. Neljandaks teostaks Konkurentsiamet sellisel juhul turujärelevalvet nii laadimisvõrgu kasutamise tasude, tingimuste kui ka tarbija kaebuste osas.

Teine võimalus uudsele laadimisteenusele lähenemiseks on luua uus elektrituru osaline, nn elektriauto laadimispunkti haldur, kes hakkaks vastutama laadimispunkti väljaehitamise ja seal laadimisteenuse, sh elektrienergia müügi eest. Sellisest tegevusest võivad mitmed ettevõtjad huvitatud olla lootes saavutada konkurentide ees konkurentsieelise, olgu seda siis kliendile või oma töötajale elektriauto laadimise lisaboonuse pakkumise teel. Elektriauto laadimispunkti haldurile peaks sarnaselt teiste elektrituru tegevustega laienema tegevusloa kohustus ja teenuse ning teeninduse kvaliteedinõuded. Seda ikka selleks, et tagada elektriauto omanikule kvaliteetne laadimisteenus, korrektne mõõtmine ja mõõteandmete töötlemine ning tarbitud teenuse eest arveldamine. Samuti tuleb välistada mittenõuetekohasest laadimisvõrgust tulenev oht võrguettevõtja elektrivõrgule.

Laadimisteenuse osutamine tähendab vajadust ka uut tüüpi võrgu- ja elektrilepingute järele, sest elektriautot laetakse rohkem kui ühes kohas. Nii võiksid võrguettevõtjad (või laadimispunkti haldurid) ja elektri müüjad pakkuda elektriauto omanikule lepingut, mis ei ole seotud mitte konkreetse kohaga, vaid elektriautoga. Laadimisvõrgust elektri müügi avamine konkurentsile tähendaks omakorda elektri müüjatele täiendavat konkureerimisvõimalust pakkuda elektri müügi pakette ka elektriautodele.

Moonika Kukke

Energiaõiguse advokaatAdvokaadibüroo GLIMSTEDT