Autor: Rivo Sarapik • 16. detsember 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui mind ei huvita kuld ja kard maitsetu eine ja pardaajakirjade näol, ei pea ma neid teistele ostma. Et reisijad lendavad pärapõrgus asuvatest lennujaamadest, et lennukis ei saa tuhandete kroonide eest (pileti sees) tervislikku einet ning kotidki tuleb kohati endal peale tassida, on näiteks etteheited. Tõsi, madala hinna eest luksust ei saa. Ja et madala hinnaga kaasnevad kitsendused ja võimalikud hilised lisaeurode luhvtitamised ning võimalikud ebameeldivused, millega piletit ostes klient nõustub, on ka argipäev.

Ent teisalt näitab Ryanair, kuidas kehval ajal edukas olla. Nimelt annab lennufirma kliendile võimaluse maksta ainult selle eest, mida klient tarbib - odavuse ihkaja saab askeetliku veoteenuse, luksuseihaldaja kas maksab rohkem või enamasti lendab hoopis vähem soodsamat piletit pakkuvaga. Tundub igati mõistlik - kui mind ei huvita kuld ja kard maitsetu eine ja pardaajalehtede näol, siis ma neid teistele ostma ei pea. Enda piletit seejuures kallimaks paisutades. Samas maksame iga päev kinni teiste harjumusi - edevad pakendid-kilekotid, ajakirjad-ajalehed juuksuri laual või tarbetud ruutmeetrid kodupoes kajastuvad asjade hinnas.

See ei ole mudel vaid (odav)lennunduse tarvis, kuigi ka teised, nn traditsioonilised lennufirmad sellest kinni on hakanud. Kasinad aastad panid raha lugema. Milleks maksta (rohkem) ei olnud vaid filosoofiline küsimus ja sellega puutusid kokku nii meedia-, toidu- ja joogi-, tarbekauba-, teenindus- ja teiste sektorite esindajad. Muide, Ryanair jõudis keerulisel 2009.-2010. majandusaastal tagasi kasumisse.