19. november 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ta nendib, et teised laevad on ammu lahkunud parematesse vetesse ehk mugavuslippude alla, kus on väiksemad maksud, leebemad nõuded ja vähem bürokraatiat.

Järgneb Lembitu Inno kommentaar:

Et iga laev on tootmisüksus, jääb riigil maksude ja lõivude näol saamata sadu miljoneid kroone aastas. Meremehed jäävad tööta, kel vähegi võimalik, lahkub mujale. Praegu sõidab välislaevadel tuhandeid väljaõppinud Eesti meremehi. Maailmas kehtiva reegli kohaselt tagab aga üks meremees laeval 2,8 inimese tööhõive kaldal.

Eesti pole ainuke riik, kus selline protsess on toimunud. Rahvuslipud muutusid kalliks ja ebamugavaks juba aastaid tagasi. Oma lippude kaotamisohtu sattusid kõigepealt võimsad mereriigid nagu Suurbritannia, Norra, Holland, Rootsi. Olukord sundis riike välja töötama laevanduse abistamisprogramme, et säilitada oma lipp rahvusvahelises konkurentsis, jätta tulud koju ja kindlustada inimestele töö.

Mõni riik asutas oma reederitele maksusoodustuste tegemiseks nn teise registri, paljudes maades mindi üle netopalkadele ehk riik võttis maksud enda kanda. Rakendatud abinõud tõid laevad tagasi, kogusummas hakkas laevanduselt laekuma riigikassasse rohkem raha kui enne abiprogramme.

Taasiseseisvunud riigid sattusid peatselt samasse olukorda. Leedu rakendas esimesena laevanduse toetusprogrammi, seejärel Läti ning mõlemas riigis on need meetmed juba andnud positiivseid tulemusi. Eesti on jäänud ainukeseks Läänemere-äärseks ELi liikmesriigiks, kus laevanduse kui olulise majandusharu arendamisele ei ole tähelepanu pööratud.

ELis pööratakse aina suuremat tähelepanu meretranspordi arendamisele, sest meretranspordi puhul kulutatakse kümme korda vähem energiat autotranspordiga võrreldes. Ühe protsendi Euroopa transpordivoo ümbersuunamine maanteedelt veeteedele säästab aastas veerand miljardit eurot. Samuti on meretransport autodest kordades keskkonnasõbralikum.

Euroopa Liidu liikmesriikide laevade konkurentsivõime parandamiseks on lubatud mitmesuguseid riiklikke toetusi.

Ilma laevadeta ei tuleks Eestisse miljonid turistid tooma raha kaubandusele, teenindusele, hotellidele. Ilma laevanduseta ei töötaks laevaehitus- ja laevaremonditehased, varustajateta lakkaksid olemast paljud kaubandus- ja põllumajandusettevõtted.

Sadamate poolest annab Eesti mereriigi mõõdu välja: meil on Muuga ja Paldiski, Kunda ja Pärnu. Järgmisel kuul avatakse uus sadam Sillamäel, kevadel Saaremaal. Kuid merendusklaster ei toimi, kui sellel puudub üks peamine lüli: laevandus. Mereriik ilma laevadeta on auto ilma mootorita.

Eestile on sellise nn teise alternatiiv registri loomine kindel väljapääs halvast seisust. Oleme Hiiumaal arutanud Hiiumaa meresõidu lippu loomisele. Jutt pole mitte palju poleemikat tekitavast mugavus lipust. Samas julgen teha järelduse, et avatud laevaregistritesse (mugavuslippudesse – flag of convenient) halvustav suhtumine on aegunud. Ei pakuta ju mitte kahtlase väärtusega mugavusi, vaid laevaregistri usaldusväärsust pankade ees, stabiilsust, kaalutletud otsuseid ja eeskätt, rõhutan eeskätt operatiivsust toimingutes.

Poliitikute seisukohast on see negatiivne ja arvatakse, et see võib kaasa tuua ka poliitiliselt ebasoovitavaid tagajärgi. Seega näiliselt õilis tunne toob kaasa teadmatuse, miks riigil on kasulik, et tema lippu kannab võimalikult palju laevu. Tulemusena jõuame sinna, kus me praeguseks oleme.

Loome Hiiumaast või Hiiumaal eri tsooni, kus on vastav seadusandlus ja uskuge laevad tulevad meile tagasi ja palju võõraid laevu. Eesti reederid tooksid rõõmuga maksud koju ja paljud meie suurtest naaberiikidest.

Hiiumaa ja kogu Eesti võidaks selle väikese idee rakendamisest suurt tulu ja me taastaksime oma mereriigi nime.

Autor: Lembitu Inno